Viidad Telli Kuulutaja
Kuulutaja

   Veebruar 2010

   Jaanuar 2010

   Kuulutajad 2009

   Kuulutajad 2008

   Kuulutajad 2007

   Kuulutajad 2006

   Kuulutajad 2005

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

   

NR. 3 (245) Märts 2010 XXII AASTAKÄIK

Sisukord

Kindlana maa peal ja taevas. Toimetaja kommentaar * Tumedast alast meie vaimulikus isiksuses. Jutlus * Aktuaalne teema: Arvutiga sõbraks * Elu Jumala armust. Intervjuu * Vaikse aja laukad * Lühiuudiseid Eesti EKB Koguduste Liidust * Mustvee tänas tublimaid * Kohtumisi konverentsil. Fotod *

Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsi lõpupäeval jõudis kätte kevad. Õigemini, uue aastaaja saabumise hetkeks oli rahvas juba läbi sulava lume ja voolava vee koduteele asunud. Nõmme palvelast (pildil), kus konverents toimus, oli lausa raske lahkuda – nii kordaläinud ettevõtmise enda kui ka ümberkaudseid tänavaid katvate suurte loikude tõttu.

Naabermaadest saame tõsiseid teateid uputuste kohta. Meil on ka vesi mõnel pool tavalisest kõrgemale tõusnud, kuid katastroofiks seda veel nimetada ei saa. Aga kevad alles algas, palju lund on veel sulamata ja muidugi tuleb ka vihma. Ilma vingerpussidele vaatamata on kevad helge aastaaeg.

Märtsikuu viimased päevad on Kristuse kannatusnädalas. Nädal algas Issanda üleva sissesõiduga Jeruusalemma, lõpp oli aga kirjeldamatult kurb. Leinavad jüngrid ja Jeesuse sõbrad ei suutnud siis veel uskuda saabuvat võitu. Issanda ülestõusmise läbi sai aga surma võim murtud ja kristlaste suust kõlab tänaseni rõõmusõnum: «Ta on üles tõusnud!» Ärgu see rõõm tuhmugu!

 

KINDLANA MAA PEAL JA TAEVAS

Toimetaja kommentaar

Aasta pärast on jälle Riigikogu valimised. Sellest annavad juba märku erakondi vahetavad poliitikud. Eks veendumuste muutmine või vahetamine ole ka üks inimõigusi. Parteide tekkimine, liitumine ja kadumine on üsna tavaline nähtus ning poliitikud kindlustavad oma tulevikku. Iga valija peab ise otsustama, kes on need inimesed, keda ta usaldab oma huvisid kaitsma.

Piibel kutsub küll inimesi oma veendumusi muutma, kuid ainult ühes kindlas suunas: «Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema, Iisraeli sugu!» (Hs 33,11). Sama sõnum käib ka eestlaste kohta. Ja kurjad on kõik teed, mis ei vasta Issanda tahtele.

MILLAL SAAME PENSIONILE?

Selle kommentaari kirjutamise ajal arutas Riigikogu pensioniea tõstmist 65. eluaastani. Tulemuseni veel ei jõutud.

Paljude jaoks ei ole see enam probleem, sest nad on juba pensionil või nende aastakäigu jaoks peaks jääma kehtima praegune eapiir. Väga noorte arvates on pension jälle väga kaugel. Nad ei oska end ette kujutada ei 63- ega 65-aastastena. Aktuaalne on see teema aga keskealistele.

Liiga noortele ja tervetele inimestele pensioni maksta oleks riigi seisukohalt kindlasti vale. Paljud ju suudavad ka praegu veel pensionäridenagi töötada. Aga inimesed on erinevad. Kunagi näidati mingis telesaates 102-aastast tööl käivat meest – muidugi mitte eestlast. Erandite järgi ei saa kogu ühiskonda puudutavaid otsuseid teha.

Liiga vanalt inimesi pensionile lubada oleks jälle ebaõiglane. Ega pensionäripõli peaks olema ainult jõuetuseaeg, vaid ka millegi nautimiseks – vähemalt esimestel aastatel võiks veel olla jõudu reisida, ellu viia mõni ammune unistus, milleks enne aega ei olnud, tegelda lastelastega. Varasem pensionile saatmine on hea võimalus vähendada tööpuudust. Pensioniea tõstmise soov näitab vastupidist – hirmu, et tööjõudu ei jätku. Masu ja sajatuhandelise töötute hulga juures tundub see imelik mõte olevat, aga nii on asjatundjad välja rehkendanud.

Millal on siis õige aeg? Eks igaüks peaks enda seisukoha ise välja ütlema – vastavalt oma eale, ametile ja terviseriskidele. Ei ole see ju esimene pensioniea tõstmine Eestis, võib-olla ka mitte viimane. Otsus (kui see vastu võetakse) on suunatud tulevikku, jõustub lõplikult alles 16 aasta pärast. Nii saaks seda teoreetiliselt veel kunagi ka tagasi pöörata. Ka ei ole vanus ainus probleem, mis pensionide puhul arutamist vajab. Kindlasti ei tahaks nukrutsevat ja kiruvat Eestit, vaid arutavat ja aktiivset, samas mitte kaklevat.

Kes loodab heale pensionisüsteemile, võib ka hätta jääda. Kes toetub Jumalale, rajab oma elu püsivale alusele. Laulja palvetas: «Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east ja sestsaadik ma kuulutan sinu imesid. Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile! » (Ps 71,17–18).


LENNUK ÜLEMISTE JÄRVEL

Ülemiste järvejääle maandus Poola kaubalennuk. Piloot ütles, et ta ei teinud midagi kangelaslikku. Muidugi on lendureid õpetatud rikkis lennukitega maanduma. Ometi on see eriolukord, mis nõuab enda kokku võtmist. Hea, et meeskond hakkama sai ja kõik eluga pääsesid. Ja tänu avaldamine Jumalale oleks ka väga loomulik.

Ülemiste oli kunagi vesilennukite stardi- ja maandumispaik, aga tänapäeval on teistsugused lennukid. Hea, et järv nüüd jääs oli. Koos viimase õnnetusega on kokku kolm korda «kuivamaalennukid» järvele hädamaandumisi teinud.

Ülemistest saab suur osa Tallinnast oma vee ja hättasattunud lennukid võivad järve reostada. Järve veest loobuda ei saa, sest vajalikku kogust pole kuskilt mujalt võtta. Ka lennujaam jääb tõenäoliselt oma kohale Ülemiste kaldale, sest uude paika kolimine oleks tohutult kallis.

Lennukeid on palju alla kukkunud ja kukub tulevikus veel. Ilma Jumalata ei saa inimene end kuskil kindlana tunda. Iga õnnestunud päev on Jumala arm ja kingitus. Peame end Tema kätte andma ka heal ja näiliselt ohutul päeval – kui jääme oma koju, ei lenda, auto ei ole logu, tee ei ole libe, katustel pole enam lund ega jääd jne. «Rahus ma heidan maha ning uinun, sest sina üksi, Issand, asetad mind julgesti elama,» ütles Taavet oma kogemustele toetudes (Ps 4,9).

 

TUMEDAST ALAST MEIE VAIMULIKUS ISIKSUSES

«Jeesus lausus talle: «Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.» Peetrus ütles talle: «Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!» Samamoodi ütlesid ka kõik teised jüngrid.»

Matteuse 26,34–35

See on meile tuttav lugu Peetruse salgamisest, mis lisaks vapustavale manitsuslikule poolele on andnud nii mõnegi kiriku tornitippu kuke. Mõnele on see kukk vaid toredaks tuulelipuks, teisele aga meeldetuletuseks vaimuliku valvsuse vajalikkusest.

Selles loos on eripära – algul tundub, et viimane sõna jäi Peetrusele ja teistele jüngritele. Jeesusele vaieldi vastu täiest südamest, vaidlejad uskusid ka ise seda, mida väitsid. Kahjuks nad ei tundnud veel iseennast. Nii on seda teemat ka meile vaja meeldetuletuseks, et me ei unustaks.

KEERULINE INIMLOOMUS

Juba põhikooli inimeseõpetuse programmis õpetatakse lastele nn Johari akent. See on isiksuse kirjeldamiseks mõeldud mudel. Lihtsamalt öeldes, see on nagu nelja ruuduga aken, milles iga ruut kirjeldab erinevat osa inimisiksusest.

Üks ruut kirjeldab seda osa, mida inimene teab enda kohta ja teised tema ümber samuti. Teine ruut näitab, mida teised teavad ja tajuvad inimisiksusest, tema ise aga mitte. Kolmas ruut on kui ala, mida inimene teab enda kohta, teised aga mitte. Viimane, neljas ruut on varjatud või kaetud ala, mis on olemas, aga mille kohta inimene ei tea ise ega ka teised tema ümber täpsemalt.

Mis on inimisiksuses peidus, tuleb välja alles kriisisituatsioonides ja pole mitte alati meeldiv ei inimesele endale ega ka teistele tema ümber. Vanarahva ütlused sõbrast, keda tuntakse hädas jt võiksid olla selle psühholoogide pakutud ja siinkohal vahest ehk liigselt lihtsustatud teooria toetuseks.

USK KATSUMUSTES

Kui kirjeldada meie vaimulikku isiksust, võime täheldada sama – meis on mingi varjatud osa, mis võib üllatada nii meid kui ka ümberolijaid. Vaid Jumal teab, mis meis veel täpselt peidus on. Siiski on meie ümber näha, et on usklikke, kes on eluja usukatsumustes ka ennast tundma ja õieti hindama õppinud. Nende jaoks on see varjatud ala kindlasti oluliselt väiksem kui teistel, kelle usk veel läbiproovimata.

Ka Peetrus ei tundnud ennast veel ega teadnud, et väliste olude vaenulikuks muutumise järel paistavad paljud asjad teisiti, ärkab egoistlik alalhoiuinstinkt, ei tea täpselt, mida peaks tegema, kuidas käituma. Pole kelleltki nõu küsida, pole aega järele mõelda, pole eeskuju, millele toetuda.

Ja kuskil hingesopis oli peidus ka alatu salgaja, kes tahtis ohtlikust olukorrast pääseda ning Peetrus ei teadnud seda veel. Enamgi, ta ei uskunud seda, isegi kui Jeesus sellest talle isiklikult rääkis. Proov, mis peagi järgnes, purustas Peetruses palju, aga avas ka. Nii on ka meiega – mõned meist proovitakse tugevasti läbi, võime aktiivsest usuelust hoolimata avastada tumeda ala hinges.

Hea on olla usuelus vaba. Saab uute olukordade üle järele mõelda, palvetada, koguduse osaduses mõista, mis on hea, mis halb. On olemas positiivne vaimulik rutiin. Võib küsida nõu ja anda ka tehtule tagantjärele vaimuliku hinnangu. Jääb mulje, et oleme Jumala armus ja vaimulikult heal tasemel. Vahest ka enesega rahul. See aga ei pruugi õige olla.

ERILISE SURVE ALL

Kui asetada meid teise, ohtlikku ümbrusesse, muutub palju. On ränki ja väga ränki katsumusi. Siin meenutus siiski mõnest leebemast. Näiteks nõukogude-aegne «kroonukatsumus », mida mõnigi proovida sai.

Oled noor aktiivne usklik. Siis muutub su ümber hetkeliselt ilma sinu süüta kõik. Võõras maa, võõrad rahvad, usk on keelatud ning tugevasti naeru- ja alavääristatud.

Sa ei otsusta oma aja, une ja elukorralduse üle. Võetud on võimalus üksi olla. Pidev kisa ja rõve venekeelne sõim, midagi pole aega teha korralikult, millessegi süveneda ei lasta, tagant kihutatakse pidevalt, aga enamik tegevusi on mõttetud. Vägivald, vargused, alandused sinu suhtes ja teistega su ümber, sulle ei kuulu midagi siin ilmas ja sinust ei sõltu ka enam peaaegu midagi.

Oled kui see, kellel on otsustatud hävitada hing. Kaks ööpäevagi on liiga pikk aeg seda taluda, aga kaks aastat? Kiitus Issandale katsumuste eest jääb harvaks, regulaarne palveelu (nagu üldse regulaarne elu) on võetud. Palvetad ainult vargsi, sageli napi uneaja alguses, uinud poole palve pealt, ärkad lõugamise peale, südames süütunne Issanda ees.

Paljut hakkad tegema instinktiivselt, mälu muutub magamatuse tõttu lünklikuks, valikuliseks. Tunnetus hea ja halva vahel läheb häguseks, süütunne Issanda ees ainult suureneb. Suhtlus Jumalaga muutub palvest vaid hädakisaks. Ole, Issand, mulle patusele armuline, ära hukka mind!

Ja kui siis tuleb taeva kalleim kingitus, saad olla pool tundi omaette, salaja lugeda mõne lõigu Johannese evangeeliumist, palvetada, siis tunned oma vaimulikku hävingut. Näed, et oled palju paha kaasa teinud ja ei oska ega julge iga kord käituda õigesti ja väärikalt, kuigi oled oma õigluse jaluleseadmise katsete tagajärjel saanud korduvalt tappa, lolli kuulsuse ja eriosakonna huvi oma kahtlase ideoloogilise palge tõttu.

Siis kaob jäädavalt üks püüdlik, endaga pisut rahulolev, ennast usaldav ja veidi imetlev noor isehakanud pühak. See, mida nägid enda varjatud poolest, kaotab rea illusioone sinu isiksuse kohta. Teadmine, et kui Issand on mind lunastanud ja on minuga, siis ma tavaliselt ei eksi, kaob alatiseks. Tükk aega hiljem, kui kole on möödas, hingehaavad armistunud, saab arutada selle üle, kas su hinge peidetud osas ka midagi head oli. Leidub sedagi, näiteks palju reaalsem ja ilustamata usaldus Issanda vastu, selline, millest teistele ei saa rääkida. Teravam igatsus Issanda andestuse järele, võime olla iseseisev koos Jumalaga.

KASULIK ON ENNAST TUNDA

Nüüd on ka küsimus, kas inimesel läheb tarvis teadmist, mis tema hinge varjatud osas peidus on? Peetruse salgamise loost näeme, et isiklikule kannatusele vastuminev Jeesus teadis, mis Tema jüngrit ootab. Ta ei selgitanud talle õpetlikult asja, vaid laskis Peetrusel minna katsumusse. Jeesus ei päästnud Peetrust tolle vaimulikust katastroofist. Salgaja märk jäi mehele kogu eluks külge.

Ülestõusnud Jeesus pidi Peetrust kaasjüngrite ees toetama. Andestus ehitas salgaja uuesti üles, see aga oli juba teistsugune Peetrus, mees, kellele anti suured kohustused koguduses. Andestatud salgamine pole häbiks. See ala hinges, millest Peetrus ise ei teadnud või ka kaasjüngrid ei aimanud, oli jäänud väiksemaks. Kindlasti oli Peetrusel pärast seda ränka kogemust kergem mõista teisi usus eksijaid.

Küllap olete kohanud mõnd usklikku inimest, kes räägib visioonist, vaimulikust nägemusest, sihist, aga peagi tuleb ilmsiks, et tal oli hoopis illusioon ehk pettekujutelm. Ja kole kahju on, et selle visiooni järgi ei läinud, sest see oli nii ihaldusväärne ja ilus. Aga sellistel puhkudel võib välja tulla ka joon, et inimene oli ise tore, ainult ta ei tundnud ennast ega mõistnud teisi. Hüüdis välja midagi, olles iseendale kindel nagu Peetruski, kes uskus, et ta eales ei salga.

Ennast vaimulikult paremini tundes ei võta inimene endale mõttetuid ja ülejõu käivaid ülesandeid ega kahetse ja leina taga neid, mida ei pakuta. Ta ei aja segi visioone ja illusioone, veel enam, tuleb mõnda aega toime ka suure nägemuseta, kuni Issand selle taas annab.

Vahest polegi koguduses liigselt neid, kes end hästi tundma on õppinud. Julgen isiklikult usaldada ka koguduses rohkem neid, kes teavad endast palju, sest nad mõistavad teisi ja sõltuvad Jumalast. Seega julgen lõpetuseks lausuda – oluline on, et iga inimene, kes püüab käia Jumala teedel, õpiks ennast paremini tundma ja annaks koguduse osadusele sellega hinnalisema panuse. Mida väiksem tume ala hinges, seda parem.

ANDRES JÕGAR
Tartu Annelinna
koguduse diakon

 

ARVUTIGA SÕBRAKS

Aktuaalne teema

Kärdla Baptistikoguduse pastor TARMO KÄHR korraldas enne Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsi Tallinnas Nõmme palvelas arvutikursuse. Et õlgu kehitavaid inimesi vähem oleks, esitas Kuulutaja talle mõned küsimused.

Miks Sa arvutikursustega tegeled?

Pastoritöö on minu kutsumus, aga kahjuks selleks, et elus püsida, tuleb teha muud ka. Oma põhileiva olen saanud just arvutitöö eest: olen olnud õpetaja, infojuht, praegu Kärdla linnavalitsuses IT-spetsialist. Konverentsi eel oli meil neljatunnine ID-kaardi, mobiil-ID ja e-teenuste koolitus, mis toimus «Ole kaasas!» projekti raames (www.olekaasas.ee).

Miks niisugust koolitust vaimulikele tarvis on?

Vaimulikuna on mul ka abielude registreerimise õigus ja tulevikus lähevad kõik dokumendid elektrooniliseks, st ei anta enam üle pabereid, vaid arvutifailid ja need kinnitatakse digitaalallkirjaga. Liidu peasekretär Erki Tamm tegi juba nalja, et koguduse juhatuse liikmeks saab valida ainult niisuguseid inimesi, kellel on ID-kaart.

Mõned pastorid lähevad juba arvutiga kantslisse. Kas see on meie tulevik?

Eriti noorema põlvkonna pastorite jaoks on arvuti täiesti loomulik töövahend. Kui pastor jätab jutluse välja trükkimata ja läheb arvutiga kantslisse, siis ta tegelikult suhtub säästvalt keskkonda, sest ta ei kuluta tahma ega paberit ning kuskil vihmametsas jäävad puud maha võtmata.

Minu jaoks ei ole see probleem, kui pastor läheb arvutiga kantslisse. Ettekannet tehes kasutan ka ise hea meelega arvutit ja projektorit. Aga pühapäevase jutluse eelistan siiski paberile trükkida.

Sa oled põhimõtetega inimene – Sa tellid Kuulutaja ka failina, et mitte paberit raisata.

Kuna mul on võimalik lugeda lehte arvutist, siis miks peaks seda trükkima. Ma maksan hea meelega ka faili eest, sest on ju normaal ne, et tellija lehe eest tasub.

Varsti leiab mõni, et ei kuluta kingatalda ka, vaid hakkab jumalateenistusi kodus läbi interneti kuulama.

Ka selle konverentsi jumalateenistusi saab internetist kuulata ja vaadata. Aga see ei asenda osadust, mis tekib kohapeal. Ma olin avateenistusest suurema osa kõrvalruumis ja see ei olnud tegelikult sama, mis olla peasaalis.

Kahtlemata on video kaudu osavõtmine parem kui üldse mitte, aga kohale tulemine on alati parem kui ükskõik mismoodi vahendamine. Jätame selle võimaluse neile, kes mingitel põhjustel tulla ei saa. Sõna ütleb, et ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist (Hb 10,25), see on väga õige.

Tulla kokku üle arvutivõrgu – see on tänapäeval võimalik. Kuulutaja on ka teinud intervjuusid Skype’i vahendusel. Ilmalikus töös oleme teinud arvuti vahendusel nõupidamisi – kõik näevad ja kuulevad üksteist, aga seal jääb väga palju puudu, sest osavõtjate miimikat ja kehakeelt ei saa nii hästi edasi anda.

Mis teha, kui inimesed tunnevad hirmu uute tehnoloogiliste lahenduste ees?

Mida rohkem uus põlvkond peale tuleb, seda loomulikumalt arvuteid kasutatakse. Riigi poolt on tendents, et esmaseks saab digitaalne asjaajamine ning kui teisiti ei saa, siis tehakse paberiga. Lõpuks need paberid kuskil niikuinii digitaliseeritakse.

Inimesi on võimalik identifitseerida ja ka jälitada väga erinevatel viisidel. Selles mõttes ma ID-kaarti mingiks eriliseks inimeste piiramise vahendiks ei pea. Tehnika ei vii taevasse, aga mõnikord saab takistuseks küll, kui ahvatlused lähevad liiga suureks. Aga see ei ole tehnika, vaid inimeste süü, kes ei suuda otsustada, mis on tõeliselt oluline.

Teine asi on vastutusvõime. Kui inimene annab digiallkirja, siis ta vastutab selle eest. Mõnes mõttes on kartus õigustatud – kui kaart koos koodidega satub võõra inimese kätte, siis see saab teise inimese nimel midagi teha. Aga me teame ka juhtumeid, kus vanu inimesi lihtsalt mõjutatakse ja nad kirjutavad oma käega alla sinna, kuhu ei tohiks. ID-kaart riski, et inimesi petetakse, oluliselt ei tõsta. Inimesi on kahjuks petetud kogu aeg.

Mida Sa koguduste rahvale õpetasid?

Õpetasin, mida saab ID-kaardi ja mobiil-ID abil teha – millistesse registritesse saab minna, mida saab vaadata, mida näidatakse, kuidas panna digiallkirja, kuidas tagada turvalisus. Täna hommikul saatsin e-kirja nendele, kes koolitusel osalesid. Sellega läks kaasa dokument, mida saavad avada ainult nemad ise – ID-kaardi abiga on võimalik ka niimoodi dokumente saata, et ainult adressaat ise neid lugeda saab.

Ma julgustan inimesi kasutama oma elu lihtsustamiseks uusi tehnoloogiaid. Kui internetiühendus on olemas, saab palju asju kodus ära teha. Ja kui inimene tahab teistega suhelda, siis ta ei pea partneriteks valima ametnikke, kelle juurde ta peaks paberitega minema.

Täname!

20. märtsil 2010
Nõmme palvelas

 

ELU JUMALA ARMUST

HELVI PIISPEA Tartu Kolgata kogudusest on keerulise elukäiguga inimene. Tema pikast loost mahtus mõndagi järgnevasse intervjuusse.

KUS SU LAPSEPÕLV MÖÖDUS?

Olen sündinud Rakveres. Pärast ema surma kolis isa Tartusse ja andis mind kasvatada oma täditütrele, kelle peres lapsi ei olnud.

Ema maeti jõululaupäeval ja 1. jaanuaril sain mina kolme-aastaseks. Mäletan ema matuseid. Katsusin lautsil oleva ema nina, see oli külm. Minu vennad, üks neli ja teine viis aastat minust vanemad, jäid isa juurde. Isa ütles, et tema ei oska tütarlast kasvatada, seda peab ikka naine tegema.

Isaga jäi suhe alles, kuigi ta külastas mind harva. Vendi ootasin väga. Nende kasuema ei hoolitsenud nende eest. Kui neil kõhud tühjaks läksid, siis kolistasid trepist üles, nii et maja kõlises, meie juurde sööma.

Elasin Tartus kuni ehitustehnikumi lõpetamiseni, siis suunati mind Kundasse. Nüüd olen Tartus pika tiiruga tagasi.

MILLAL SA USKLIKUKS SAID?

Meie majas elas palju Kolgata koguduse liikmeid. Üks ütles, et mis see tüdruk siin koridoris jookseb, las ta tuleb pühapäevakooli. Kasuema vastas, et see ei kuule ise ega lase teistel kuulata. Kui ma nelja-aastaselt pühapäevakooli läksin, siis oli mul selge pilt, et Jumalat tuleb uskuda ja ma tahan usklikuks saada. Selle juurde ma jäin. 19-aastaselt mind ristiti.

Ma olin koolis kärts tüdruk, kaklesin poistega. Jumal sättis nii, et Rael Viira tuli ka tehnikumi, olime ühes klassis. Tema tuli ka palvelasse, nägi mind ja pani uksest välja. Sain ta kätte. Ta mõtles, et nüüd on läbi, ma räägin koolis ära. Aga minu esimene küsimus oli, kuidas ta teadis siia tulla. Ta ütles, et ta vanemad on sellest kogudusest. Mina küsisin: «Ütle, Rael, kas sa usklikuks tahad saada?» Ta jäi seisma, mõtles tükk aega ja ütles: «Jah, tahan.» Mina ütlesin, et mina tahan ka. Tema imestas: «Sina?!»

Teisel kursusel istusime ühte pinki ja tänaseni oleme head sõbrannad. Koos käisime eestpalvel, koos läksime ristimisele. Koolis olid kõik komsomolid, meie ei olnud. Kiusati taga, öeldi, et ega te kooli ei lõpeta. Aga insener Tari, kes oli kursuse juhendaja, tõsine eesti mees, kaitses meid.

KUIDAS SUL TEKKIS MÕTE EHITUST ÕPPIDA?

Ma tahtsin minna käsitööd õppima, aga just sel aastal lõpetas kergetööstustehnikum vastuvõtu. Ka arveplaanindustehnikum lõpetas tegevuse.

Mul ei olnud muud valida. Minust sai ehitusmaterjalide tundja – tsemendid, lubjad, tellised. Töötasin tehnilise kontrolli osakonnas. Kunda tsemenditehasest saadeti mind usu pärast ära Aserisse. Sealt läksin Tallinna Johannes Hindi juurde katsetehasesse ja edasi Eesti Tööstusprojekti projekteerijaks-eelarvestajaks.

Tööstusprojektis kiusati mind ka usu pärast taga – võeti preemiad ära, palka ei tõstetud. Ma tüdinesin sellest ja läksin muusikakooli helikabinetti väikese palga peale – 41 rubla. Seal tuli lastele plaadi ja lindi pealt muusikat ette mängida. Mu kõrvad väsisid kaheksa aastaga tohutult. Läksin ja kasvatasin aiandis pool aastat alpikanne. Seal ei kuulnud muud kui veevulinat. Kodus ei pannud ma raadiot ka mängima. Siis läksin enne Venemaale minekut muusikakooli kojameheks.

MIKS SA KOHE MUUSIKAT ÕPPIMA EI LÄINUD?

Nii andekas ma ei olnud. Pilli polnud meil võimalik osta. Nii palju, kui ma koguduses lauluga kaasa lõin, nii palju oli.

Muusikalise hariduse alguse sain presbüterite katsekomisjoni juures 1957–1959 korraldatud koorijuhtide kursuselt Olevistes. Me pidime neli aastat õppima, aga kahe ja poole aasta pärast pandi kursus kinni. Saime ainult algteadmised. Siis ma läksin muusikakooli kaugõppesse. Nii on mul kaks tehnikumiharidust. Äärmuslikud – üks on ehitus, teine muusika.

MIKS SIND TÖÖL TAGA KIUSAMA HAKATI?

Minu tsehhist hakkas Sergei Mihhailov kirikus käima, jättis suitsetamise maha. Ta kutsuti välja. Ta ütles, et kui ta pätti tegi, siis ei olnud sellest midagi, aga nüüd, kui ta on korralikuks hakanud, on neil väga kibe.

Mind saadeti kui ohtlik tüüp Kundast minema. Aserisse helistati ette ja kaadrite osakonnas hakkas sõimamine pihta. Aserist läksin Tallinna. Arpad Arder saatis mind Hugo Oengo juurde, sest temal olid kõik tehased teada. Oengo saatis mind Johannes Hindi juurde silikaltsiidi laborisse. Hint sõimas parajasti telefoni teel ministeeriumi, et talle ei anta erialainimesi, ta peab tänavalt võtma – kui palju aega läheb nende väljaõpetamiseks! Viskas vihaga toru hargile ja tuli koridori: «Kes teie olete?» Ma andsin talle Oengo kirja. Ta ütles: «Ma just sõimasin neid ja mul on niisugust inimest vaja. Tulge kohe tööle.» Sealt laskis mind uus direktor jälle päevapealt lahti.

MILLAL SA KOORE JUHTIMA HAKKASID?

Kui kursused kinni pandi, oli Tapale koorijuhti vaja. Käisin ühe aasta seal, aga siis läksin muusikakooli õppima ja ei jõudnud enam Tapal käia. Olevistes juhatasin ka vahel suvel, kui koorijuht puhkusel oli. Ruudi Nõlvak usaldas mind, sest ma olin täpne ja tulin alati kohale. Kui ma muusikakooli ära lõpetasin, siis läksin Venemaale. Olin seal neli ja pool aastat, pärast juhtisin Järva-Jaanis mõned aastad ja hiljem Kolgatal kaheksa aastat segakoori.

MIKS SA VENEMAALE LÄKSID?

Tahtsin abielluda asumisel oleva vangiga. Ta oli Kunda poiss. Me olime enne kümme aastat kirjavahetuses. Kõik jutlused, mis ma Olevistes maha kirjutasin, saatsin talle. Ta ütles, et laseks end või teist korda ristida, kui oma süüst vabaks saaks. Ta meeldis mulle juba enne, ta oli tegev, aktiivne poiss. Ta nimetas end ise Kunda kõige suuremaks pätiks. Tegelikult oli ta väga tore, meheliku olemisega.

Elasime Arhangelski oblastis. Mina olin metsa vastuvõtjaks. Vangide naised olid tööl, aga nad ei osanud matemaatikat. Minul oli tehnikumiharidus. Kaks päeva õppisin ametit ja asi oli selge. Naised spekuleerisid viinaga. Kui reisirong tuli, otsiti naistel kotid läbi. Viina järele tuli sõita 80 kilomeetrit. Mina viina ei toonud. Läbi mind ka ei otsitud. See tähendab, et usaldati.

Vahepeal olin lapsega kodus. Pärast sain sauna koristajaks. Kui mees vabaks sai, siis tulime ära, algul Aegviitu, aga seal oli väga halb korter. Siis ostsime Järva-Jaani maja ja ma hakkasin kooriga tegelema. See oli kõige ilusam aeg. Mu mees ütles, et kui üldse tõsiseid usklikke on, siis Järva-Jaanis. Nad olid lihtsad inimesed, aga elasid seda välja, mis nad tunnistasid.

Mu mees käis ka eestpalvel. Vesi kadus hommikuks põlvest ära, kui õhtul paluti. See oli talle suur elamus. Aga kõike ta üle anda ei tahtnud. Ja siis tuli joomine. Müüsin maja maha ja tulime Tartumaale Kingissepa kolhoosi. Hakkasin kolhoosile lautu projekteerima. Järva-Jaanis olin kodune, mees käis metsatööl. Enne surma sai ta usklikuks, palus kõik andeks ja ütles: «Nüüd võin rahus surra.»

SA TEGUTSED VABATAHTLIKUNA TARTU VANGLAS. KAS SEE ON TINGITUD SINU ABIELUST?

Jah. Venemaal mõnitati vange ja mind. Mind toetas vangla peainsener Frolov. Ta oli tulnud võitjana Berliini alt. Venemaal vahistati võitjaid. Kõlab imelikult, aga see on tõsi. Ühel päeval ta kuulis, kui üks valvur ütles teisele, et täna öösel läheb verevalamiseks. Tapeti sõja võitnud mehi. Frolov pääses tänu ühele usklikule eestlasest katlakütjale (poliitvangile), kes peitis ta söehunniku alla. Kui sõjamehed olid tapetud, toodi uus tapp kriminaalkurjategijaid sisse. Frolov läks teistega koos rivvi, ütles uue nime ja teatas, et on varas. Luuletas endale uue eluloo ja sai uue toimiku. Istus paar aastat ära ja sai vabaks.

Kui uued ajad tulid ja hakati vanglates vaimulikku tööd tegema, siis ma tundsin, et peaksin ka osalema. Aga vanglad olid kaugel ja ma loobusin. Kui ma siis lehest lugesin, et hakatakse Tartu vanglat ehitama, siis ma küsisin: «Issand, kas sa tood mulle vangla külje alla?» Ühel päeval oli vangla valmis. Ma ütlesin, et Issand, mina ise pakkuma ei lähe. Ja siis tuli vangla vanemkaplan Olavi Ilumets kogudusse vabatahtlikke otsima.

MIDA SA VANGLAS TEED?

Olavi Ilumets annab mulle meeste nimed, kellega rääkida. Mul on individuaalvestlused ja pühapäeviti tunnistan jumalateenistustel. Mul on olnud raskema karistusega mehed. Ainult üks noor ütles, et te olete liiga vana, mul pole teiega midagi rääkida. Muidu on nad tulnud nagu ema või vanaema juurde.

Ma ei vaata neile kunagi kui kurjategijatele, vaid vestlen kui inimestega. Räägivad, mis nad räägivad. Kuulan ja suunan. Vabanenute seas on mul palju häid sõpru.

MIDA SA KÕIGE OLULISEMAKS OMA ELUS PEAD?

Kõige tähtsam on kontakt Jumalaga – küsida, et Issand, mida sa täna tahad? Ma elan ka materiaalselt Jumala armust. Ma ei sõelu kaupluseid pidi. Palun Jumalalt – ütle nüüd, kust ma seda või teist saan?

Mul oli selgroog paigast ära. Valud olid kohutavad. Palusin Jumalalt kannatlikkust valu taluda, aga ka seda, et Tema võib tervendada. Arstid ei osanud aidata. Ma läksin ükskord kööki. Kapipealne oli tolmune, peaks nagu koristama. Astusin taburetile ja teise jala panin lauale. Vakstu jooksis alt ära. Ma kukkusin ristseliti maha. Kui ma maha lartsatasin, oli mul kohutav valu, aga mu suu ütles kõva häälega, et kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad. Ja mõne päeva pärast avastasin, et mu selg ei valutagi enam. Tähendab, Jumal laskis mind maha kukkuda ja mu selgroog põrus paika.

SA KIRJUTAD OMA ELULUGU. KAS PANED KÕIK AUSALT KIRJA?

Mõned nimed jätan välja. Avaldamisele ei ole mõelnud, aga Eesti Rahva Muuseumile läheb küll üks eksemplar. Mul on käsil 15. kaust. Mina vast oleksin pooleli jätnud, aga muuseum tahab, et ma kirjutaksin. Ju neile meeldib. Püüan, ehk jõuan.

TÄNAME!

13. märtsil 2010 Tartus

 

VAIKSE AJA LAUKAD

Euroopa on rahunenud ususõdadest ja tülidest, mis ta territooriumil palju sajandeid möllasid. Pole teada, kui kaua see vaikuseperiood kestab, kuid võrreldes inimese elueaga on see juba küllalt pikk olnud. Suuremal osal Vana Maailma territooriumist on teisitimõtlejate ja teiseusuliste julma tagakiusu ajad vajunud ajalukku. Endine «kurjuse impeerium» lagunes suveräänseteks riikideks ja kirikute laudadega kinnilöödud uksed avati.

Kristlaste kogudustesse saabusid suhteline rahu ja vabadus, kuid koos nendega ka stabiilsus, enesega rahulolu, muretus, olukorraga leppimine ja stagnatsioon. Isegi neis maades, kus religioosne sallivus on üsna noor, on tunda tardumist ja apaatiat: harjunud sõpradering, püsiv jumalateenistuste kord (mitte tingimata rahulik, võimalik, et hoopis tormiline ja emotsionaalne, kuid ikkagi harjumuspärane), unine aeg, mingi Victoria-aegse Inglismaa idüll.

SURMAV RUTIIN

Loomulikult on 21. sajandi alguse elu tormiline, keeruline ja pingeline. Ühiskond elab dünaamiliselt: kriisides ja võitluses nendega, poliitilistes kirgedes ja kohalikes konfliktides, gaasi- ja naftasõdades, tööpuuduses ja näljaprobleemides, lõpututes tippkohtumistes, Saddam Husseini ja bin Ladeni jälitamises, traagiliste terroriaktide talumises ja põgenikelaagrites.

Ometi on enamikule neist, kes neid ridu praegu loevad, kõik ülalkirjeldatu ainult ajalehepealkirjade ja telereportaažide loetelu. Töönädalale järgneb pühapäeval harjumuslik käik kirikusse. Tavapärase jumalateenistuse järel tuleb puhkepäeva õhtu. Harjunud puhkusele järgneb töönädal. See on ju tore, see on õnnistus!

Just sellises rütmis on kõige raskem olla pühendunud, igapäevaste kohustuste keskel näha mäetippe, meeles pidada maise rännaku kõrgemat eesmärki, jääda kuninglikuks preesterkonnaks. Rutiin võib muutuda kõige kohutavamaks vanglaks, kus soise rahu sügavused imevad endasse.

Meenub kuulus teejoomine Inglise kirjaniku Lewis Carrolli muinasjutust «Alice imedemaal», kus kellaosutid seisavad pidevalt viie peal. Kella viiene teejoomine on traditsioon, mis on saanud konservatiivse kuningakoja kehastuseks ja visiitkaardiks. Siin on aga see muutumatu rituaal saavutanud ülimusliku vormi – on tardunud igaveseks. Ajatu rahu: väike külamaja, roheline aas, vaikne õhtueelne tund, meeldiv seltskond. Selline pilt seiskunud ajast.

«Nii te siis istutegi ringis ümber laua?» küsis Alice.

«Istume jah,» kinnitas Kübarsepp. «Valame teed ja istume. Joome ja istume jälle ümber laua edasi järgmisele toolile sedamööda, kuidas tassid mustaks saavad.»

«Aga mis siis, kui puhtad tassid otsa lõpevad?» julges Alice küsida.

«Väga tüütu vestlus!» haigutas Jänes. «Lobiseme parem millestki muust…»

KURITEGU IGAVIKU VASTU

Kella seiskunud osuti oli karistuseks kuriteo eest aja vastu. Sarnaselt kuninglikele tegelastele surmavad paljud meist samuti aega – venitavad ja veeretavad elupäevi, raiskavad ja löövad aega surnuks. Kaasaegne elupilt meenutab vahel seda hullumeelset teejoomist – vaja ainult õigel ajal kohta vahetada, et saada puhta tassi juurde ja püüda mitte märgata saatuslikku küsimust «Mis saab siis, kui need lõpevad?» Mis saab, kui seiskunud tumedad vood hakkavad lainetama? Mis juhtub, kui ilusa sooja ilma asemele tuleb loodusõnnetus?

Siin pole juttu mitte ülemaailmsest Harmagedoonist, mitte globaalsetest üleilmsetest vapustustest, vaid iga üksiku uskliku ja uskmatu isiklikust teest. Tahtetus, tegevusetus Issanda põllul – see on kuritegu mitte aja, vaid igaviku vastu. «Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad» (Ef 5,15–16).

Kurjad päevad tõmbavad kaasa, tõotades igavikku – lõputust maa peal, ahvatlevad mittekiirustamise ja paigalseisuga, siis aga kihutavad galoppi nagu taltsutamatud hobused ja viskavad pea kaotanud sureliku «eluvankrilt » maha Looja ette. Aga sealsamas kõrval on põrmu paisatud teostamata plaanid, elluviimata projektid, ärajäänud teenimine, möödalastud võimalused, jalge alla tallatud pühendumine, head kavatsused. Ja külastamata haigete, mahajäetud vangide, evangeeliumi mittekuulnud paganate, leskede ja vaeslaste viirastused piiravad teda süüdistava ähvardava hulgana.

MUUTUNUD SISU

Muretu ujumine pärivoolu suretab hinge viljatuks, moonutab prioriteete ja mõisteid, surmab mitte ainult aja, vaid ka elu Vaimus. Me oleme muutunud mänedžerideks, mitte karjasteks; psühholoogideks, mitte hingehoidjateks; teoloogideks, mitte jutlustajateks. Küsimus ei ole ainult terminites – kõlagu nad kuitahes kaasaegselt ja kaunilt – küsimus on suhete, eesmärkide, perspektiivide olemuses.

Me seletame oma tegevusetust, tahtelodevust, ümbritsevat sügavaimat ükskõiksust sotsiaal-majanduslike probleemidega, mitte aga patususega. Kirik on muutunud töökohaks, kus ei tehta praktiliselt midagi tasuta. Pühendumisest ja iseenda üleandmisest teenimisele on jäänud ainult sõnad. Ärivaim lokkab: kogudus annab rendile hooneid, mis kunagi ehitati «kogu maailma» jaoks.

Religioossete juhtide kõne on vahel liiga sarnane ärimeeste vestlusele. Teenimist vaadeldakse palga, materiaalsete võimaluste, sidemete, võimu, populaarsuse positsioonilt. Muidugi on vaja peret ülal pidada ja hoolitseda lähedaste eest. Ka pastor, koorijuht ja jutlustaja vajavad elatist. Selge see, et koguduses on vajalikud kaasaegsed ja õigeaegsed ümberkujundused.

HUKUTAVAD KOMPROMISSID

Kõrvuti arukate printsiipidega on tekkinud teised, mis legaliseerivad paljusid patte ja just neid teisi on liiga palju. Liiga palju on põhimõtteliselt võimatuid kompromisse. Liiga palju lahutusi, teist ja kolmandat korda abiellumisi, mis on lubatud ja õnnistatud kiriku poolt – tõsi küll, mõningase häbelikkusega. Liiga palju pattudes elavaid inimesi, kes pole kahetsenud, kuid on kaasatud teenistusse.

Küsimus ei ole pearättides või pükstes. Küsimus on abielurikkumises, perevägivallas, ülemäärases materiaalse kokkukuhjamises, okultismiga seotuses, varguses, uhkuses, pettuses, patu varjamises, narkootilises sõltuvuses, tülides, solvangutes, ropendamises. See ei ole parafraas Galaatia kirjast, vaid end kristlasteks nimetavate inimeste igapäevaelu kirjeldus. Vohab kultus, kuid mitte Jeesuse kultus. Kallite autode ja ülikondade, eduka karjääri, uhkete majade, prestiižika puhkuse kultus. See saab eesmärgiks, maise olemise tipuks ning Kristus on ainult aste või eskalaator sellele tipule. Seniajani haavavad Tema laupa kui just mitte kibuvitsa, siis vähemalt valgest roosist pärja okkad.

PÜHAD POLE KADUNUD

Mitte kõigist kogudustest pole siin juttu – kiitus Loojale selle eest! Eelija oli valitud rahva keskel üksi. Vahel tunnevad ka meie aja pühendunud kristlased seda Jumala pärast kiivuse jagamatut raskust, mõistmatust ümbritsevate vendade ja õdede poolt, tundes end kirikus vaeslaste ja võõrastena.

Kui eelneval kristlaste põlvkonnal oli tavaks öelda: «Raske on minna läbi okkalise maailma!», siis tänapäeval sobiks öelda: «Kui raske on minna läbi kiriku rooside!» Siiski on igas ajaloolises situatsioonis neid, kes kuuluvad nende seitsme tuhande hulka, kes pole nõtkutanud põlvi ei kuldvasika, Iisebeli ohvripaikade, Nebukadnetsari kuldkuju, partei juhtide ega sooja tardunud mugava elu ees. Need sirge seljaga seitse tuhat on alati olemas.

Rasketel murrangulistel aegadel kerkivad esile eredad, julged kangelased. Kui maailm jaguneb mustaks ja valgeks, omadeks ja võõrasteks, vaenlasteks ja võitluskaaslasteks, kui iga eluminut nõuab enesesalgamist, mehisust, pinget, siis on inimesel kergem valida positsiooni, teha kindlaks reeglid ja normid.

SALAKAVAL SURVE

Vassili Grossmani romaanis «Elu ja saatus» on peategelaseks tuumafüüsik. Jutustan sellest vabalt ja lühidalt ühe episoodi. Sõja lõpul evakuatsioonist Moskvasse tagasi siirdununa sattus ta – rahvuselt juut – antisemiitlikku lainesse.

Ta leidis endas siiski mehisust seista vastu võimudele, jäädes põhimõttelistele positsioonidele truuks – mitte reeta, mitte lömitada, mitte kedagi meelitada. Ta kartis väljuda korterist, võpatas iga heli puhul, oodates päevast päeva arreteerimist. Korraga helises telefon. Liinil oli Stalin. Ülemaailmse proletariaadi juht oli huvitatud, kuidas läheb töö nõukogude õpetlasel, on tal mingeid soove, palveid. Pole raske aimata, kuidas pärast sellist vestlust muutus peategelase elu.

Mõne aja pärast tehti talle ettepanek kirjutada alla «vihasele kirjale, mis mõistab hukka spioonid-diversandid», kelle hulgas olid silmapaistvad teadlased, ta sõbrad ja kolleegid. Sealjuures lisati: «Seltsimees Stalin oleks väga rõõmus, ta nii loodab teie peale, ta jälgib tähelepanelikult teie edusamme, ta usub teisse.» Ja meie teadlane mõtiskles: «Kui palju kergem on võimule vastu seista, kui ta näitab oma kiskjahambaid, aga kui raske on siis, kui ta patsutab sõbralikult õlale ja vaatab usaldavalt silma.»

Raske on seista vastu patule, kui see on pehme ja sõbralik, mugav ja varjatud. Tuleb paluda Issandalt jõudu, et ületada soojade allakiskuvate laugaste tõmmet, kus kord aeg nagu jälitava kupja piits meid kätte saab. On, on veel üle jäänud seitse tuhat, kes alati jäävad südames valvele, Jumala printsipiaalsetele positsioonidele. Nii räägib Piibel. Issand, luba meil kohtuda nendega eluteel. Issand, aita meidki kuuluda nende hulka!

NADEŽDA ORLOVA
Vera i Žizn, 2009
Tõlkis Aino Lillemets

 

LÜHIUUDISEID EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

7. märtsil valiti kolmele liidu kogudusele uued karjased. Lehtses siirdus üheksa aastat kogudust teeninud pastor Hillar Krautman pensionile. Uueks pastoriks valiti PEETER LÕHMUS. Koos abikaasa Lelaga on ta seni teeninud Oleviste koguduses ning Oleviste Hoolekande töös. Hillar Krautman jätkab koguduse juhatuse liikmena.

Laitse kogudus valis pastoriks seal juba kaks ja pool aastat karjase kohuseid täitnud PEETER KULLERi ning Keila kogudus GUNNAR MÄGI.

*    *    *

19. ja 20. märtsil toimus Tallinnas Nõmme Baptistikoguduse palvelas liidu aastakonverents teemal «Lootust tulevikuks».

Avajumalateenistusel jutlustas pastor Joosep Tammo. Ettekandekoosolekul kõneles professor Tõnu Lehtsaar. Järgnevas paneeldiskussioonis jagasid Riina Vändre, Rainer Nõlvak, Tõnu Lehtsaar, Väino Põllumäe ja Roman Kuznetsov oma praktilisi kogemusi ja unistusi lootusest kantud elust.

Teisel päeval kuulati ära liidu presidendi, peasekretäri ning tööharude tegevusaruanded. Kinnitati 2009. aasta majandusaasta aruanne ning 2010. aasta eelarve. Võeti vastu pastorite statuut ja kaks pöördumist. Esimene on suunatud Eestimaa kogudustele ja avalikkusele ning teine Rootsi Misjonikiriku aastakonverentsile. Lõpujumalateenistusel kõneles liidu president Meego Remmel. Konverents lõppes ühise pühaõhtusöömaajaga.

Liitu kuulub 83 kogudust 6047 liikmega. Kogudustel on 38 tööpunkti. Konverentsil oli esindatud 62 kogudust 142 delegaadiga.

Vaata ka pilte alt!

*    *    *

21. märtsil ordineeriti Tartu Kolgata Baptistikoguduse diakoniteks MEELIS KIBUSPUU ja RIVO RAJANDU. Meelis Kibuspuu on liidu ja Kolgata koguduse juhatuse liige, Valduste OÜ juhataja ning rahvusvahelise kristliku juhtimiskonverentsi GLS maaletooja. Rivo Rajandu on koguduse juhatuse liige ja noortejuht.

*    *    *

21. märtsil tõdeti Tallinna Oleviste kirikus toimunud tänujumalateenistusel, et Soome kristlaskond väärib eestimaalaste eritänu. Kohale oli kutsutud hulgaliselt Soome kristlikke juhte ja töötegijaid, kes läbi nõukogude okupatsiooniaastate ning vabanemisaegadel aitasid eestimaalastel leida Jumalat, iseennast ning inimväärset elu ja missiooni Kristuses.

Jumalateenistust juhatas Oleviste koguduse vanempastor Siim Teekel. Sõna võtsid pastorid Ülo Meriloo, Rein Uuemõis, Heldur Kajaste ja tõlgina teeninud Ülo Niinemägi. Kirjaliku tervituse saatsid liidu president Meego Remmel ja Eesti Kirikute Nõukogu president Einar Soone. Omal ajal soomlaste ja eestimaalaste suhteid vahendanud Taimi Vanaselja järel kõnelesid soomlaste poolt Jorma Kuusinen, Anita Laakso, Veikko Manninen, Hannu Haukka ja Juhani Happonen. Soome Vabakiriku ekspresident Jorma Kuusinen tervitas ametliku külalisena ka liidu aastakonverentsi.

*    *    *

26. märtsil kutsus naaber tuletõrje, sest Valga Betaania palvela juures põles plastist prügikast. Hoone seinal vajab krohv mõne ruutmeetri suurusel alal parandamist ja värvimist. Prügikasti polnud kogudus enne põlengut mitme päeva jooksul kasutanud.

 

MUSTVEE TÄNAS TUBLIMAID

26. märtsil korraldasid Mustvee Betaania kogudus, Mustvee luterlik kirik ja Mustvee linnavalitsus Betaania palvelas kolmandat korda tänuhommikusöögi «Mustvee tänab». Sellel tänati ettevõtjaid, politsei, piirivalve, päästeteenistuse, kiirabi ja kaitseliidu tublimaid töötajaid.

Pidulikku koosolekut juhatas Betaania koguduse pastor Paul Gill. Vaimuliku sõnumi ütles Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi õppejõud doktor Peeter Roosimaa. Muusikat tegid kohaliku muusikakooli õpilased.

Sõna võtsid Mustvee linnapea Mati Kepp, Jõgevamaalt valitud Riigikogu saadikud parlamendi esimees Ene Ergma, Mai Treial ja Igor Gräzin, endine Jõgeva maavanem Aivar Kokk ja Mustvee luterliku kiriku õpetaja Eenok Haamer.

17 inimesele anti Jõgeva maavalitsuse ja Mustvee linnavalitsuse tänukirjad. Maavalitsuse tänukirja sai teiste hulgas ka Paul Gill. Pidulik koosolek lõppes ühislauluga «Hoia, Jumal, Eestit» ning palvega, mille pidasid Paul Gill ja Eenok Haamer.

Paul Gill ütles Kuulutajale, et tänuhommikusöögi eesmärgiks on märgata inimesi enda ümber ja tuua argielust esile positiivset. Tänu ei väljendata kunagi liiga palju.

Paul Gill kinkis Ene Ergmale ja Aivar Kokale Eesti EKB Koguduste Liitu tutvustava raamatu «Osaduses kasvanud».

 

KOHTUMISI KONVERENTSIL

Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverents Nõmme palvelas 19.–20. märtsil 2010

 

kuulutaja@hotmali.com