Kuulutaja

   September 2016

   August 2016

   Juuli 2016

   Juuni 2016

   Mai 2016

   Aprill 2016

   Märts 2016

   Veebruar 2016

   Jaanuar 2016

   Kuulutajad 2015

   Kuulutajad 2014

   Kuulutajad 2013

   Kuulutajad 2012

   Kuulutajad 2011

   Kuulutajad 2010

   Kuulutajad 2009

   Kuulutajad 2008

   Kuulutajad 2007

   Kuulutajad 2006

   Kuulutajad 2005

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

   

NR. 10 (324) Oktoober 2016 XXVIII AASTAKÄIK

Sisukord

Vana ei tohi maha teha. Toimetaja kommentaar * Kes suudab taibata, taibaku! Jutlus * Aktuaalne teema: Kolgata konverents läks korda * Armeenia vajab toetust. Intervjuu * Jumal ei muutu * Saatan eksisteerib * Kutsutud talumeheks * Kes sa oled, kristlane? Fotod *

Oleviste koguduse pastorid Veljo Kaptein, Ülo Meriloo, Ülo Niinemägi ja Siim Teekel kingitud õunapuud istutamas.

Foto: Üllar Kuusk

«Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu,» olevat öelnud Martin Luther.

Reformatsiooni algusest möödub 31. oktoobril 2017 viissada aastat. Juubeliaastat alustati 9. oktoobril oikumeenilise jumalateenistusega Tallinnas Oleviste kirikus. Seal kinkis EELK peapiiskop Urmas Viilma Oleviste kogudusele õunapuu, mis nüüd kasvab juba kiriku aias.

Näib, et reformatsioonile järgnenud viiessajas aastas on olnud päevi, mille väärtus on võrdne tuhande aasta omaga (2Pt 3,8). Kõige kuulsamad on esimesed päevad ja aastad, aga kõiki erilisi on raske kokku lugedagi. Ja kuigi on olnud ka näiliselt vähetähtsaid päevi, on Jumal kogu seda perioodi kasutanud ja toonud suuri muutusi inimeste vaimulikku mõtteviisi. Piibel on üksikute teadjate asemel nüüd kõigi inimeste käes. Väheste ametit pidavate preestrite kõrvale on tekkinud Jumala sõna kuulutajate massid (1Pt 2,9). Usk on jõudnud miljonite inimeste südametesse.

Kahjuks on neid sajandeid kasutatud ka Jumalast eemaldumiseks ja Tema vastu töötamiseks. Paljud kristlased on pidanud oma usu pärast kannatama tagakiusamisi, kuid ka raskustes on usk osutunud lõpuks võitjaks (1Jh 5,4).

Loodame, et kingitud õunapuu hakkab Oleviste kiriku aias vilja kandma. Aga Jeesus pidas oluliseks, et me vaimulikult viljakaks osutuksime: «Mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks» (Jh 15,16). Nüüd on soodus aeg Jumalat otsida ja teenida (2Kr 6,2).

 

VANA EI TOHI MAHA TEHA

Toimetaja kommentaar

Uute parvlaevade valmimise hilinemine ja madal merevesi on tõmmanud tavalisest rohkem tähelepanu mandri ja saarte vahelisele liiklusele. Küllap tõuseb meri jälle normaalsele kõrgusele ning uued laevad jõuavad ka lõpuks kohale ja hakkavad oma tavapäraseid sõite tegema.

Uutest laevadest loodetud edulugu jäi niisiis tulemata. Kui aga sõidutingimused jälle normaalseks muutuvad ja kõik laevad lõpuks liinile jõuavad, ehk ilmuvad siis ajakirjandusse ka positiivsed kommentaarid.

EESTI SAI PRESIDENDI

Eelmises Kuulutajas tuli tõdeda, et valimiskogus jäi Eestile president valimata. Seejärel hakkasid asjad
üllatavalt kiiresti liikuma ja nüüd on
meil president olemas.

Poliitikat jälgivatele inimestele polnud Kersti Kaljulaidi nimi küll tundmatu, aga laiemal avalikkusel võtab temaga tutvumine veel aega. Esimesed esinemised on peetud ja lähimate naabrite juures külaski käidud. Siiani on hinnangud tema kohta valdavalt positiivsed olnud, aga eks päris selgus tuleb viie aasta pärast, kui ta hakkab uueks ametiajaks kandideerima. Siis näeme, kas ta on suutnud endast rahvale ja poliitikutele positiivse mulje jätta või mitte.

Presidendivahetuse järel sai ametist lahkunud Toomas Hendrik Ilvesest peksupoiss. Talle kuuluv Ärma talu oli kunagi saanud toetust turismi arendamiseks, aga vahele tuli presidendiks valimine. Presidendina ei saanud Ilves loomulikult turismitalu pidada. Seda ei saanud teha ka tema abikaasa, kes tegelikult seda projekti vedas. Presidendipaaril on teised kohustused ja nende kodu kohta kehtivad erireeglid. Kui Ärma oleks olnud turismitalu, kus president ise ei ela, oleks teda muuhulgas süüdistatud selles, et ta kasutab oma ametist tulenevat tuntust klientide kohalemeelitamiseks ja rikastumiseks. Kuna Ilvesel enam seda abikaasat ei ole, siis teatas ta nüüd, et turismiga tegelema ei hakka. Tema oskused ja võimalused on hoopis teist laadi.

Ärma talu lugu ei ole tavaline toetuse väljapetmise lugu, kuigi mõned püüavad seda nii esitada. Selle hindamisel peaks kadeduse ja muud emotsioonid välja jätma. Võib-olla peaks Toomas Hendrik Ilves toetusest tagasi makstud kümnele protsendile midagi juurde lisama. Aga tavaliselt arvestatakse varale ka amortisatsiooni, ja kümme aastat on presidendi isiklikku omandit kasutatud riiklikes huvides. Selle summa võiks presidendi võimalikust võlast maha arvestada.

Huvitaval kombel on aruteludest üsna välja jäänud, mida Ärmaga tegelikult tegema hakatakse. Elamiseks on see liiga suur ja võiks presidendi pankrotti viia. Presidentidele jäävad ka pärast ametist lahkumist esindusrollid. Ärma on kümne aasta jooksul kohandatud riiklike vajaduste täitmiseks. Ehk peaks süüdistamise asemel selge peaga mõtlema ja head nõu andma?

Presidendivahetusest jäi hinge kriipima üks asi – ei tänatud Jumalat eelmise presidendi kümne ametiaasta eest ega palutud uuele Issanda õnnistust. Tegelikult seda kirikutes küll tehti, aga ilma asjaosalisteta. Õnnistus ei ole sõnakõlks, seda on meie maale ja selle juhtidele vaja. Kuidas see küll inimestele selgeks teha?

ERM ON LÕPUKS VALMIS

Eesti Rahva Muuseum sai valmis. Ära on unustatud kunagised absurdsed süüdistused, et Raadi lennujaama raja pikendusena paigutatud hoone põlistab nõukogude okupatsiooni. Tuntakse hoopis rõõmu sellest, et kaua oodatud ehitis on lõpuks olemas.

Kindlasti on positiivne see, et muuseum ehitati Tartusse, kus ta ajalooliselt ka olnud on. Soovitused teha kõik Tallinna, kus on parem ligipääs ja suuremad tulud, tähendab seda, et muud paigad Eestis suretatakse pikkamööda välja. Olulisi objekte tuleks hajutada mööda maad ja parandada ühendusi erinevate paikade vahel. Paha näide on Rail Baltic, mis on määratud eelkõige pealinnale ning ignoreerib Tartut ja ülejäänud Eestit.

Muuseumide puhul on oluline, mida seal hoitakse ja kuidas esitatakse. Ajalugu sisaldab ka negatiivset ja selle eksponeerimiseks on vist rohkem tarkust vaja kui positiivse jaoks. Esimese halva näitena tuli välja Neitsi Maarja kujutise purustamine jalahoobiga. Seda õnneks enam teha ei saa. Loodetavasti saame sellest muuseumist edaspidi rääkida valdavalt positiivselt, ka usuga seotud eksponaatide ja näituste puhul.

 

KES SUUDAB TAIBATA, TAIBAKU!

Seksuaalse (des)orientatsiooni otsinguis on Jeesuse sõnu vägagi vasturääkivalt tõlgitsetud. «Tema aga ütles neile: «Seda sõna ei taipa igaüks, vaid ainult need, kellele antakse. On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!»» (Mt 19,11–12).

Kuidas mõista «abieluks kõlbmatuid»?

Esmalt, ülalöeldu on Jeesuse vastus jüngritele, kes kurtsid, et «kui naisevõtmisega on lugu nõnda, siis on kasulikum jätta abiellumata» (Mt 19,10). Ehkki vanatestamentlik käsuseadus lubas lahutada, siis Jeesuse sõnade kohaselt eirab lahutus Looja tahet. «Teie kõva südame pärast lubas Mooses teid oma naist minema ajada, algul aga ei olnud see nõnda,» ütles Jeesus, ent kes lahutab «muidu kui liiderdamise pärast ja abiellub teisega, rikub abielu» (Mt 19,8–9).

Kristluse levides sai see normiks. Tänane maailm lahutab nii abielusid kui seksuaalsuse mehe ja naise vahelisest abielusuhtest. Euroopa Liidus püsib abielu «parim enne» vaid viis aastat. Eestis lahutatakse kolm abielu viiest ning kolm last viiest sünnib väljaspool abielu. Üha rohkem on neid, kes leiavad, et Jeesuse jüngritel oligi õigus: «Kui naisevõtmisega on lugu nõnda, siis on kasulikum jätta abiellumata.»

Siiski on suur erinevus omaaegsete Jeesuse jüngrite ja tänaste abieluskeptikute vahel. Jeesuse ajal eeldati, et abielutuks jäämine tähendab loobumist seksuaalelust. Tänapäeval leitakse, et abiellumata jätmine ei pea tähendama tsölibaati. Vastupidi, kuna kellelegi truudust ei vannuta ega murta, võib seksuaalelu sättida omatahtsi. Lipukirjaks on jüngrite lause «On kasulikum jätta abiellumata!» – lehvigu see siis punaste või kollaste, roheliste või lillade laternate all. Abiellumine näikse ajast ja arust.

Vaid kaks kogukonda võitlevad veel väsimatult abielu eest: need on piibliteksti autoriteeti üle inimeste vabaduse tunnistavad kristlased ja inimeste vabadust üle piibliteksti autoriteedi tunnistavad homoseksuaalid. Piibliliikumine ja homoliikumine mõistavad siiski abielu sootuks erinevalt. Nii vastanduvad nad loomulikult ka omavahel.

Üldkristlik lähenemine abielule

Kristlaskond tugineb Jeesusele: «Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?» ja ütles: «Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» (Mt 19,4–6).

Seksuaalelu kuulub mehe ja naise vahelisse abiellu. Kahesooliseks loodud inimelus pole meestevaheline või naistevaheline seksuaalne läbikäimine abieluks kvalifitseeritav. Loomispärases abielus toimiv seksuaalne ühtekuuluvus peab liitma mehe ja naise nii füüsiliseks kui hingeliseks tervikuks ning nende kooselu tegema võimalikuks ja turvaliseks lastesaamise. Nii sündivad pojad ja tütred saavad isaliku mehe ja emaliku naise eeskuju ja kasvatuse. Selliselt võivad nad ühel päeval vanematest eralduda ja ise abielu luua.

Kui mees hoiab oma naise poole ja naine mehe poole, ei lasta kellelgi ega millelgi oma abielu lahutada. Kristlik elunorm ongi püsisuhe. Lahutus konkreetse mehe ja naise vahelises abielus pole Looja tahe, nagu ka seksuaalsuhete lahutamine loomispärasest kontekstist. «Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!»

Vabameelne lähenemine

Liberaalid ja homoseksuaalid leiavad, et ühe mehe ja ühe naise vaheline abielu on jäänud piiblilooliseks unelmaks. Vanatestamentlik mitmenaisepidamine ja hilisemas käsuseaduses lahutuskirjadega lubatud naiste- ja meestevahetus tunnistab nüüdisaja maailmale krist(us)liku abielu algidee praktikas mittetoimimisest. Täna on traditsiooniline perekond pigem erand kui reegel. Ehk tuleks tunnustada teisigi kooseluvorme? Kui Moosese-aegne Jumala rahvas võis lubada erandkorras lahutust «kõva südame» (kr sklerokardia) pärast, miks ei võiks tänane Jumala rahvas teha erandit ka samasooliste abielusuhete lubamiseks?

Tuleb siiski tunnistada, et Jeesus ei kiitnud «kõva südame pärast» abielude lahutamist kuidagi heaks. Vastupidi, Tema jaoks vastandus see praktika Jumala loomispärasele tahtele. Looja algideele vastanduvaid seksuaalseid ühendusi Jeesus sklerokardiaga ei õigustanud. Teisisõnu: «Mina ütlen teile: Kes iganes ühtib Jumala poolt taunitud suhtes, rikub ära Looja loodud abielu mõtte, mida inimene ei tohi teisendada.» Jeesus ei näinud võimalust kompromissiks loomispärase abielusuhte ja muude, «kõvasüdameliste» kooseluvormide vahel.

«Seda sõna ei taipa igaüks»?

Viimastel aegadel on nii akadeemilises kui koguduslikus teoloogias hakatud häälekamalt arutlema, kuidas ikkagi mõista Jeesuse poolt jüngritele öeldut. Millist sõna «ei taipa igaüks, vaid ainult need, kellele antakse»? Ja kellelt ootas Jeesus suutlikkust «taibata», mida teised ei pruugi «taibata»? Pakkumised on tsölibaadinõudest kuni homoseksuaalsuse tunnustamiseni «taevariigi pärast».

Jeesus oli hetk enne pärinud, kas diskuteerijad pole siis pühakirja lugenud, pakkudes lahenduskäike, mis vastanduvad Looja algsele tahtele mehe ja naise vahelise abielu suhtes? Täna peaksime meiegi juhinduma mitte omaenda inimlikest heaksarvamistest, vaid Jumala sõnast. Piibel aitab teoloogiliste seisukohtade tõepärasust mõõta.

Jeesuse järgi ei pruugi kõik sellest aru saada, et erandolukorras on kolmel põhjusel abieluvõimetuid: sünnipärase, sotsiaalse ja vaimuliku põhjusega «kohitsetuid». Juudi rabidki eristasid kolme abieluvõimetust. Esiteks, ilma suguorganiteta või suguvõimeta sündinud ehk n-ö Jumala poolt kohitsetud. Teiseks, inimeste poolt eunuhhiks tehtud, nagu idapoolsete õukondade kastraat-teenrid ja haaremiorjad, kes ei tohtinud luua suhteid õukonna naiste või orjataridega ega saada järeltulijaid. Kolmandaks, inimeste endi poolt langetatud otsusega abielutuks jäänud – Jumala riigi nimel, näiteks nasiirid Vanas Testamendis või Ristija Johannes, Jeesus ja Paulus Uues Testamendis.

Jumala rahva sugu ja soojätkamist ümberlõikamisega pühitsenud juutluses peeti eunuhhiks kohitsemist patuks, mis välistas inimesele Jumala rahva kestliku elu (5Ms 23,2). Jeesus võis tugineda messiaanlikule prohveteeringule (Js 56,1–8), et isegi kohitsetud on Issanda rahva keskele ja templiteenistusse teretulnud, pidades Jumala antud lepingut.

Sellesama prohveteeringu täideminekule näikse viitavat Ap 8 ristimislugu, kuna Etioopia «kojaülem» sai evangeliseeritud ja ristitud vaatamata tema kohitsusele. Eunuhh ise tõstatas küsimuse, kas miski või keegi võiks tema ristimist keelustada? Filippus kinnitas, et ei, kui ta vaid usub ja tunnistab kogu südamest Jeesust Issandana. Siit järeldub, et puuetega inimestele ja abieluvõimetutele ei tehtud Uue Testamendi ajal ristimiseks takistusi. Nii ei tohiks tänagi keelata ristimist kellelegi, kes tunnistab usku ja elab Issanda Jeesuse valitsuse all. Abieluvõime ei ole usueluvõime mõõdik.

Kes on «ainult need, kellele antakse»?

Osad piibliuurijaid tõlgendavad Jeesuse avaldust kohitsetute kohta abielutuks jäämise eelistamisena Jumala riigi nimel. Nii võrdleb Paulus abieluliste ja abielutute vahelisi erinevusi (1Kr 7). Peame siiski meeles, et nii Paulus kui Jeesus elasid ja õpetasid ajal, mil abielutuks jäämine oli tavatu nii juutide kui paganate keskel. Samas kõneles Jeesus «kohitsetutest» Looja loodud abielu, seksuaalset truudust, perekonda ja lastele antud õnnistust tunnustavas kontekstis. On kaheldav, et ta samas abielutuid üle abieluliste positsioneeris. Küll aga näitas ta, et ka «kohitsetud» võivad olla Jumala riigis tunnustatud. Igaüks ei pruugi seda taibata, aga need, kellele see on «antud», võivad «taibata».

Teised arvavad, et Jeesus tõstis eriliselt ausse just abielusuhet, mida kõik sugugi loomispärasena ei austanud. Samas küsitakse, kas need, kellele ei ole «antud» seda «taibata», võiksid siis abielulahutust aktsepteerida? Vaevalt. Jeesus rõhutas, et Looja loomispärane tahe polnud abielu lahutamine, vaid hoidmine. Moosese poolt lubatud «kõva südame» pärast lahutanuid ei pruugi Messia aegadel enam ollagi, kuna Vaim võtab inimestelt kivise südame ja asendab lihase südamega (Hs 11,19–21;36,26–28). Vaimusaanud peaksid olema võimelised elama kõrgema elu- ja abielustandardi järgi kui «kõvasüdamelised». Uue Testamendi kirjade (näit Tt 1,6) järgi lubati koguduse juhtkonda vaid neid, kelle abielu ja perekonnaelu vastas Jeesuse antud standardile.

Aga millist «sõna» siis Jeesus mõtles, mida kõik ei suuda «taibata»? Kui sõna tsölibaadist, siis võivad seda tõesti enesekohaselt mõista «ainult need, kellele antakse». Nii ei tauni Jeesus (näiteks Peetruse) abielu, vaid räägib, et naisevõtuga peab toimima, nagu kellelegi «antakse», mitte omatahtsi. Jeesus ja Paulus jäid abielutuks Jumala riigi pärast. See oli vaimulik otsus. Füüsilist kastreerimist, mida kirikuisa Origenes Aleksandriast (184–254 AD) otsesõnu tõlgendas ja tegi (et saaks õpetada ka noori naisi), pidas ta hiljem eksitavaks veaks…

Seega õpetas Jeesus vääristama nii abiellujaid kui üksijääjaid, mitte neid alavääristama. Ennekõike tuleb silmas pidada Jumala riiki ja selles inimesele «antud» kutsumust. Nii on meiegi ajal oluline õpetada: ära torma lähisuhetesse, vaid tee selgeks oma kutsumus ja ela selle järgi, mis sulle «antud».

Ja siis?

Tänapäeval abiellutakse Eestis umbes 28- (naised) kuni 30-aastaselt (mehed). Seksuaalelu hakatakse siiski elama pahatihti teismeeas. Jeesus õpetab: ära tee seda, ära riku oma elu ega abielu ära! Otsi pigem seda, mis on sulle «antud» Jumala poolt. Tema väärtustab nii loomispärast ja eluaegset abielusuhet kui ka üksiolemist. Keegi ei tohiks aga elada porneias («hooruses»), rikkudes oma «kõva südame» pärast omaenda ja teistegi (abi)elusid.

Samamoodi õpetab Paulus (1Kr 7) mitte paaniliselt paarituma, vaid patustamata elama ja abielluma ainiti «Issandas», mis ei tähenda pattu, vaid tervet abielu «Issandas». Abieluline seksuaalelu mehe ja naise vahel on norm. Erandiks on ajutine palvele ja paastule pühendumine, mitte allumine saatanlikele kiusatustele. Samas (Ef 5) peab kristlik mees oma naist armastama ja naine end usalduslikult oma mehe armastusele allutama – peegeldamaks usu, lootuse ja armastuse suhet Kristuse ja koguduse vahel. Kedagi ei saa sundida abielluma ega abielutuks jääma: kõik sündigu «Issandas». Lõpuks on kogu inimlik elu ajutine – igaveses perspektiivis. Elame seda siis Jeesuse nimel!

MEEGO REMMEL

 

KOLGATA KONVERENTS LÄKS KORDA

Aktuaalne teema

Tartu Kolgata Baptistikogudus korraldas 15. oktoobril konverentsi «Kes sa oled, kristlane?» Konverentsi peakorraldaja TÕNU LEHTSAAR rääkis sellest ettevõtmisest Kuulutajale.

Milleks oli vaja kogudusel korraldada konverentsi, kas ei aita jumalateenistustest ja jutlustest?

Ei saa öelda, et peab konverentse korraldama. Meil oli selleks mitu põhjust. Esiteks, meie kirik on Tartu üks paremaid konverentsikeskusi. Teiseks tahtsime taas väljendada oma tänu kõigile, kes on meid aidanud selle hoone väljaostmisel. Meil on moraalne kohus kasutada seda maja nii hästi kui oskame. Kolmandaks, kui on mingi laiem teema, näiteks kristlase identiteet tänases heitlikus maailmas, siis see vääribki konverentsi formaati. Jutluse või jumalateenistuse vormis ei saa seda nii põhjalikult käsitleda.

Kes konverentsi teema välja pakkus?

Meil oli initsiatiivgrupp, kus jõudsime selle teemani. Gruppi kuulusid Angelina ja Vladislav Panenko, Avo Rosenvald, pastor Leho Paldre ja mina. Meie põhimõtteline seisukoht oli, et me ei tahaks seda konverentsi suunata väljapoole, vaid kristlastele.

Joosep Tammol oli konverentsi teemal peaettekanne ja minul kaasettekanne identiteedi psühholoogiast. Ettekanded oli ainult esimene osa konverentsist, sellele järgnesid töötoad ja lõpus pühendumisteenistus. Joosep Tammo pidas videoettekande, sest ta pidi konverentsipäeval olema matustel.

Töötubade temaatika oli loogilise mõtlemise tulemus. Kui küsime: «Kes sa oled, kristlane?», siis räägime kristlaseks olemisest kodus ja tööl ning mehena või naisena. Püüdsime haarata võimalikult erinevaid tahke ning samas olla lihtne ja mõistetav.

Joosep Tammo ettekande teesid on lehe 11. küljel näha. Kas kristlastel on identiteediprobleem?

Identiteet on üldinimlik küsimus ja ei puuduta spetsiifiliselt kristlasi. Tänases sekulaarses ning ka tuulte, võimaluste ja ideederohkes maailmas muutub üha teravamaks ja aktuaalsemaks küsimus, kes ma olen. Sellele peame iga üksiku kristlase ja iga koguduse tasemel vastama.

Kuluaarivestlustes kerkis küsimus, et mõnel inimesel on üks identiteet koguduses, teine kodus ja kolmas maailmas.

Mõnes mõttes on see paratamatu. Kui ma töötan juhatajana, siis kodus ma ei ole juhataja. Kui ma koguduses olen diakon, siis tööl ma seda ei ole. Probleem võib olla siis, kui mingid eetilised või väärtuspõhimõtted hakkavad neis maailmades üksteisele vastu käima või erinevad kardinaalselt.

Konverentsidel ei ole alati pühendumisteenistust.

Kuna meil oli sügav teema, siis tundus olevat väga kohane koonduda konverentsi lõpus Jumala sõna juurde, et tunda ühist osadust. Meie eesmärk ei olnud pakkuda ainult intellektuaalset, vaid ka osaduslikku, kus me tunneme, et oleme üks Kristuses.

Kes olid konverentsil osalejad?

Me ei osanud kedagi konkreetselt oodata, olime avatud kõigile. Valdavalt oli kohal Tartu rahvas, aga ka Tallinnast ja Lõuna-Eesti erinevatest kogudustest ja kirikutest, kokku umbes 80 inimest. Rahvas mõningal määral vaheldus, osa kuulasid ainult ettekandeid ja osa tuli ainult pühendumisteenistusele.

Kas konverentse tuleb veel ja kas ka teised kogudused peaks neid pidama?

Iga kogudus peab ise otsustama. Kindlasti ei ole mõtet pidada konverentsi lihtsalt konverentsi pärast, peaks olema mingi sõnum ja sisu.

Oleme omavahel arutanud, et sellest võiks saada Kolgata koguduse traditsioon, et koguduse aastapäeva eelsel laupäeval oleks konverents. Kes soovib, võib järgmisel päeval osaleda aastapäeval. Kõigi Tartu koguduste eripära on see, et meil on oma vilistlaskond, need inimesed, kes tudengina on Tartus õppinud. Võib tulla ja näha vanu tuttavaid, külastada oma kunagist kodukogudust. See on viljakas pinnas. Meie kogudusele see sobib. Võib-olla mõni teine kogudus leiab mingi teise vormi ühistegevuseks, palvehommiku vms.

Kas teemad said ilusti lahti räägitud?

Jah. Mina küsisin seda nii töötubade läbiviijate kui ka osalejate käest. Iga teemat käsitleti kaks korda ja iga osaleja sai kuulata neljast teemast kahte. Kuna inimesed olid erinevad ja rahvas vahetus, siis sama temaatikaga grupid ei olnud identsed.

Inimesed, kellega ma rääkisin, olid rahul, igaüks sai endale midagi. See, mida endale üles nopiti, oli väga erinev. Kui üks üritus kõnetab erinevaid inimesi erineval viisil, siis mina julgen seda nimetada kordaläinuks.

Täname!

19. oktoobril 2016
Skype’i vahendusel

 

ARMEENIA VAJAB TOETUST

Euroopa Baptistiföderatsioon (EBF) pidas 28. septembrist 1. oktoobrini Tallinnas aastakoosoleku. ASATUR NAHAPETJAN (45), EBFi president ja Armeenia EKB Liidu peasekretär, andis Kuulutajale intervjuu, keskendudes eelkõige Armeenia temaatikale.

Rääkige palun endast!

Sündisin nõukogude ajal, kui me olime teiega ühes riigis. Tänu Jumalale, nüüd on meie maad iseseisvad. Ma teenisin aastatel 1988–1990 Nõukogude Armees Ida-Saksamaal, isegi tükikese Berliini müüri võtsin koju kaasa.

Õppisin nõukogude ajal arvuteid. Pärast armeeteenistust sain usklikuks ja minu elu muutus. Majanduslikult muutis Armeenia elu raskeks tugev maavärin 1988. aastal ja poliitiliselt sõda Karabahhis.

Milline oli Teie usutee algus?

Ma tulin Kristuse juurde 1991. aastal. Kui Eestis oli palju baptistikogudusi, siis Armeenias tegutses sel ajal ainus kogudus pealinnas Jerevanis. Noori töötegijaid vajati väga. Kui selle ainsa koguduse pastor tegi mulle ettepaneku minna õppima usuteadust, siis ma jätsin kõik muu maha.

Evangeelsed armeenlased Ameerikast asutasid kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist Armeenias piibliseminari. Õppisin seal neli aastat. Õpingute lõpuperioodil õnnistati mind diakoniks, minust sai ka noortepastor. Hiljem kaitsesin Amsterdamis doktorikraadi. Minu uuringuteemaks oli Armeenia elanikkonna kristlik misjon Ottomani Türgis aastatel 1830–1915 ja selle mõju kristlikule misjonile kaasaegses Armeenias.

Armeenia on vana kristlik maa.

Me räägime baptismist. Aga kui rääkida laiemalt, siis oli Armeenia üldse esimene kristlik maa. Kuningas Tiridates III ajal kuulutati 301. aastal Armeenia kristlikuks, see oli varem kui Rooma impeeriumist sai kristlik riik.

Kommunistlikul ajal sai Armeenia kõvasti kannatada. Kannatasid muidugi kirikud kogu Nõukogude Liidus. Väikeses Armeenias tapeti tuhat vaimulikku, ka kaks katolikossi (Armeenia Apostliku Kiriku juhti). Viiskümmend Siberisse saadetud baptistipastorit ja koguduste liiget ei tulnud sealt enam tagasi.

Armeenial on tugev diasporaa. Armeenias on elanikke kolm miljonit ja kogu maailmas on kümme miljonit armeenlast. Armeenias oli palju poliitilisi dissidente, kommunistlik võim ei usaldanud meid. Kardeti, et Armeeniast saab muudatuste algataja, ja sai ka. 1988. aasta veebruaris algasid just meil demonstratsioonid. Põhjus oli naiivne – me tahtsime, et Karabahh ühendataks Armeeniaga. See sai muutuste alguseks kogu Nõukogude Liidus.

Milline on praegu olukord Armeenia EKB Liidus?

Kui Nõukogude Liit kokku kukkus, hakkasime nagu apostlite ajal lihtsalt evangeeliumi kuulutama. Meil oli 1992. aastal seitse ordineeritud pastorit. Me võtsime naiivselt evangeeliumi ning läksime oma rahva juurde ja ütlesime: «Uskuge Jeesusesse Kristusesse ja te saate päästetud!» Ja inimesed tulid. Me isegi ei teadnud, mida nendega peale hakata. Palvelaid ei olnud, rentisime ruumid. Peagi olime sunnitud asutama kogudusi. Mõnikord heidetakse ette, et te toote inimesed oma uskkonda üle. Aga me lihtsalt kuulutasime evangeeliumi.

Praegu on meil veidi üle viie tuhande baptisti ja me koguneme kõigis Armeenia piirkondades. Mägi-Karabahhis on neli kogudust. Sealne elanikkond on väga kristlik, palju jumalakartlikum kui Armeenias.

Meie kogudustel on umbes sada kogunemiskohta, kuid seadus on selline, et registreerimiseks peab koguduses olema kakssada liiget. Väikesed grupid on mõne suurema registreeritud koguduse alluvuses. Meil on 70 ordineeritud pastorit. Mõned pastorid teenivad mitmes kohas, töötegijate puudus on terav.

Meil on piiblikool, mis õpetab välja töötegijaid meie kogudustele. Sealt saab vaimuliku alghariduse, bakalaureuse ja magistri kraadi, viimase TCMII (Austria) abiga.

Millised on baptistide suhted Armeenia Apostliku Kirikuga?

Suhted on siiamaani olnud üldiselt head. Väikesed konfliktid olid ja ka on. Armeenia baptism on peaaegu kakssada aastat vana. 1820–1831 töötasid Šveitsi reformeeritud kiriku misjonärid Baseli misjonist Mägi-Karabahhis. Me oleme kahesaja aasta jooksul õppinud teineteist taluma. Armeenia Apostlikust Kirikust räägime kui emakirikust. Mäletan oma poisikesepõlvest, kui käisin baptistikirikus, aga ei olnud veel usklik, et alati tulid tervitused tolleaegselt katolikossilt Vazgen Esimeselt. Kõigi armeenlaste katolikossina kaitses ta ka baptiste. Me ei tööta kunagi teineteise vastu.

Räägime genotsiidist. Jerevanist on Ararati mägi hästi näha, kuid sinna ei pääse…

Hitler ütles 1939. aastal: «Kes praegu veel mäletab Armeenia elanike hävitamist?» Varsti alustas ta juutide likvideerimist. Ta lootis, et kahekümne aasta pärast ei mäleta seda enam keegi.

Eelmisel aastal tähistasime valuga Armeenia genotsiidi sajandat aastapäeva. Genotsiid on iga armeenlasega, ükskõik, kus ta elab. Kahjuks Türgi ei tunnista genotsiidi ja ütleb, et kes seda teeb, sellega katkestatakse majanduslikud jm suhted. Meie kui kristlased palvetame Türgi eest, sest meeleparandus on tee Jumala juurde.

Ararat on Armeenia sümbol. Kui lähete Jerevani, siis avaneb teile võimas vaade Araratile. Huvitav on see, et kui Türgi poolt sellele vaadata, siis on see tavaline mägi.

Armeenia on ümbritsetud moslemimaadega, ainult Gruusia on kristlik. Kuidas on elada selliste naabritega?

Mõnikord vaatame ise ka kaardile või koju saabudes mõtleme, et kuhu me lendame. Jumal hoiab Armeeniat. See on ime, et Armeenia ja armeenia rahvas veel püsivad. Türgi ja Aserbaidžaan peavad end üheks rahvaks, kellel on kaks riiki. Nad sulgesid piirid meiega. Türgi ütleb, et unustage genotsiid ja me avame piiri. Aserbaidžaan ütleb, et unustage Karabahh ja me avame piiri.

On veel piir Iraaniga. Õnneks on meil selle maaga ajalooliselt head suhted. Iraan on iidne Pärsia. Pärslastest said moslemid, aga meie suhted ei rajane religioonil, vaid ajalool.

Aserbaidžaani ja selle enklaavi Nahhitševani vahel on Armeenia territoorium.

See on huvitav, kuidas nõukogude ajal maadega turul kaubeldi. Nahhitševan ja Mägi-Karabahh anti Aserbaidžaanile, osa Armeenia aladest Türgile. «Nahhitševan» on armeenia sõna. Kui Noa tuli Ararati mäelt alla, siis ta ütles: «Nahhitševan!» ehk «Tulge, puhkame!»

Karabahhis käib tulistamine tänase päevani. Me ütleme Euroopas, et Karabahhi rahval peaks ikka olema enesemääramisõigus. Me tahaksime, et Aserbaidžaan suhtuks armeenlastesse nagu teistesse rahvastesse, kuid seal on väga tugev Armeenia-vastane propaganda. Kui sa oled armeenlane, siis oled vaenlane. Sellepärast ei saa ma ette kujutada, kuidas võiks Karabahh olla Aserbaidžaani koosseisus. Minu naine on Aserbaidžaani põgenik. Ta oli 13-aastane, kui nad põgenesid toasussides Armeeniasse.

Mida räägite EBFist?

EBFi territoorium on Portugalist Vladivostokini ja Norrast Egiptuseni. Me kõik elame Issandale Jeesusele Kristusele ja rohkem on ühist kui erinevat. Kuskil on vajadus eestpalvete järele, kui võtta näiteks Süüria olukord. Täna võtsime vastu resolutsiooni olukorra kohta Aleppos. Seal hukkus viimase kolme päevaga sada last. Nende hulgas oli ka kolm armeenia last. Aleppos elab palju armeenlasi. Me oleme erinevad, aga valus oleme koos. Püüame elada üksteisemõistmises. Meil peab olema palvetugi, me ei peaks üksteist kritiseerima ega üksteise üle kohut mõistma, vaid toetama.

Kuuleme, et Venemaal on evangeliseerimine ära keelatud.

Viibisin suvel Vene EKB koguduste kongressil Brjanskis. Seal oli üle viie tuhande osaleja. Jah, Venemaal võeti vastu seadus, mis piirab aktiivset evangeliseerimist, aga meie vennad-õed töötavad seal, asutatakse kogudusi. Mulle tundub, et nad on selles seaduses leidnud augu, mis võimaldab tööd teha. Kui vaatame nende ajalugu, siis on nad läbi läinud tagakiusamistest. Issand töötab. Ma loodan, et see seadus muudetakse lähimas tulevikus ära.

Kui rääkida Eesti-Armeenia suhetest, siis tulevad kõigepealt meelde Hatšatur Abovjan ja Hedwig Büll.

Hedwig Büll oli meie usuõde, kristlik misjonär. Ta aitas armeenia lapsi, kes jäid pärast genotsiidi orbudeks. Ka Eestis on armeenia diasporaa. Tänu Jumalale, et sidemed kristliku Armeenia ja kristliku Eesti vahel on soojad ja vennalikud. Teie kirikute nõukogus on ka Armeenia Apostliku Kiriku kogudus.

Abovjan on meie jaoks rohkem kui kirjanik. Ta sai Eestis hariduse. Seepärast oleme siiamaani Eestile väga tänulikud. Armeenlasi võiks rohkem siia õppima tulla. Palju Eesti turiste käib Armeenias. Saaks veel palju teha.

Ma olin Etšmiadzinis (Armeenia Apostliku Kiriku keskuses) Euroopa kirikute konverentsil (CEC). Seal olid ka Eesti esindajad. Võib arendada otsekontakte või toetada üksteist läbi EBFi ja CECi. Toetage meie väikest kristlikku maad oma palvetega, tulge külla, õppige tundma Armeenia ajalugu!

On ka riiklikud sidemed.

Meie president on Eestis käinud. Kui Euroopas arutatakse erinevaid küsimusi, siis meie esindajad sõidavad Eestisse, Lätti ja Leetu ning paluvad toetust. Türgit toetavad jõud püüavad ajada Armeenia-vastast poliitikat. Olla sellise suurriigiga vastuolus nagu Türgi, kus on 70 miljonit elanikku, või sellise rikka riigi vastu nagu Aserbaidžaan, kus on palju naftat ja gaasi ning kümme miljonit elanikku, on väga raske.

Aga Te olete optimist?

Kindlasti, sest ma usun Jeesust Kristust.

Täname!

30. septembril 2016
Tallinnas

 

JUMAL EI MUUTU

Minu vanemate perekond oli selline nagu iga teinegi sotsialismi ajal. Isa ja ema olid Jumalast kaugel. Põhjuseks oli, nagu minu põlvkond hästi mäletab, kommunistlik ideoloogia, mis eitas ja purustas kõik, mis kuidagi viis mõtted Looja juurde. Seda ideoloogiat suruti peale kõikjal, juba lasteaiast alates.

EMA JA ISA

Minu ema oli veendunud kommunist, ustav oma parteile. Tal oli väga kange iseloom. Seda oli näha nii suhtumises meisse, tema kolmesse lapsesse, kui ka mehesse, minu isasse, keda ma väga armastasin tema pehme iseloomu ja headuse pärast. Ma olin isa lemmiklaps ja ta nimetas mind «armsaks tütrekeseks».

Hiljem hakkasin mõtlema, miks oli emal niisugune iseloom? Ta rääkis mulle, et haigestus viieaastaselt rõugetesse. Ta pandi pimedasse tuppa, kuhu ei tunginud ühtki valguskiirt, mis oleks ärritanud tema silmi ja pannud pisarad voolama. Teda ei ravitud mitte kuidagi, keegi tema juurde ei tulnud, isegi tema ema mitte.

Lapse mõistuses tekkis kindel veendumus, et keegi teda ei armasta ja teda pole kellelegi vaja! Kõik arvasid, et tüdruk seda haigust üle ei ela ja sureb ära. Aga ta jäi ellu! Issand päästis ta! Ja kust oleks siis tema väikesesse südamesse pidanud tekkima armastus?! Tõesti, juured on ju selgelt näha!

Jah, ema armastas meid, oma lapsi, aga ta ei suutnud seda armastust väljendada ei sõnade ega tegudega. Ta lihtsalt ei osanud seda teha, keegi polnud teda õpetanud. Kui ma seda lugu kuulsin, hakkasin oma emasse suhtuma teisiti – õrnuse ja armastusega.

Niisugused suhted perekonnas viisid paratamatult kurbade tagajärgedeni – isa läks meie juurest minema. Ma olin siis kümneaastane ja minu jaoks oli see tõeline tragöödia. Ma võtsin isa äraminekut kui reetmist, eelkõige iseenda suhtes.

Minnes ajas edasi, märgin, et kui ma tulin Jumala juurde, oli mul algul väga keeruline pöörduda taevase Isa poole, sest Tema kuju samastus minu maise isaga, kes mind kunagi reetis. Kuid armuline ja tark Issand aitas mul sellest üle saada ja ma sain aru, et pean oma isale andeks andma, seda enam, et ta suri ilma Jumala armastust mõistmata, millest mul on väga kahju.

EMA JA ÕDE

Pärast isa äraminekut muutus ema veel karmimaks. Tema suhted oma vanema tütre, minu õega, läksid nii hulluks, et nad ei rääkinud teineteisega üle kahekümne aasta. Kui nad kuidagi kokku puutusid, siis lõppes see tingimata tüliga.

Ma ei saanud sellest tookord üldse aru ja palusin kord ema, kord õde, et nad annaksid teineteisele andeks ja lepiks ära, nad on ju ema ja tütar! Aga kõik oli asjata.

Pärast seda, kui ma võtsin vastu Issanda, hakkasin tajuma nende suhteid väga valuliselt, sest armastasin neid nagu oma kõige kallimaid inimesi. Ühes minu esimestes tõelistest palvetest Jumala poole oli ka soov, et Ta lepitaks need kaks lähedast inimest, et nad andestaksid teineteisele. Jumalal on kõik see võimalik, mis on meile võimatu.

JUMAL TULI APPI

Järgmise päeva hommikul sõitsin õele külla. Ta elab meist viiekümne kilomeetri kaugusel. Me istusime teed jooma ja järsku ta ütles mulle: «Kuule, too ema kasvõi nädalaks ajaks minu juurde, las ta on siin ja hingab värsket õhku!»

Te ei kujuta ette minu tookordset seisundit! Ma kihutasin linna tagasi, tormasin koju, et helistada emale, kes elas teises linna otsas. Ema võttis telefonitoru ja ütles mind ära kuulamata: «Kuule, vii mind ükskord natukeseks ajaks Milla juurde, olen seal ja hingan värsket õhku.»

Siin on Jumala püha, läbitungiv jõud, mis kõrvaldab kõik tõkked andestuse teelt! «Olgu nüüd su kõrv tähelepanelik ja su silmad lahti kuulma oma sulase palvet!» (Ne 1,6). Mul purskusid pisarad silmist ja suust tulid tänu- ja armastusesõnad Issanda poole!

Ma viisin ema õe juurde. Nädal läks mööda. Ma palvetasin selle aja nende mõlema pärast. Kui ma sõitsin ema ära tooma, siis olin vapustatud õe sõnadest, kes palus ema veel mõneks ajaks sinna jätta.

Ema oli siis 83-aastane, juba igaviku lävel. Jumal nägi tema südant, mis ei andestanud tütrele, ja õe südant. Ma sain Issandalt ülesande hüüda Teda appi, paluda Teda andestada neile, päästa nende hinged igavestest kannatustest. Ta andis mulle võime seista nende pärast «müüripraos», nähes minu suurt armastust nende vastu. «Ma otsisin nende hulgast inimest, kes seisaks minu ees müüripraos maa heaks, et ma seda ei hävitaks…» (Hs 22,30).

Jumal ei muutu, ei muutu ka Tema tahe, kõikvõimsus ega käitumine. Ta oli, on ja jääb samasuguseks igavesti! «Mina olen A ja O,» ütleb Issand Jumal, «kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline» (Ilm 1,8). Au ja tänu Talle suure armastuse eest, mis ületab mõistmise!

Ema hakkas kirikus käima. Kodus ta nuttis ja palvetas Jeesuse Kristuse poole, põlvitades oma haigetel põlvedel. Ma ütlesin talle, et ta võib ju ka püsti seistes palvetada, tal on ju valus, aga ta vastas mulle: «Ei! Ma ei saa olla Kristuse ees Teda kummardamata, mitte Tema ees põlvitades!»

Aasta pärast läks ema igavikku, ta suri minu käte vahel, vaikselt ja rahulikult. Õde käib nüüd ka kirikus, aga ta südames ei ole veel rahu. Tal on jalad haiged ja see vist mõjutab tema olukorda. Mul ei jää muud üle, kui loota Issanda armulikkuse peale ja palvetada õe pärast, et ka tema hing saaks päästetud. Sündigu Issanda püha tahtmine!

LIDIA MANUŠ
Vera i Žizn

 

SAATAN EKSISTEERIB

Evangelist Billy Graham (97) on veendunud, et saatan on reaalselt olemas. Tema poolt asutatud Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni internetilehel avaldatud kolumnis hoiatab evangelist selle eest, et saatanat ei peetaks väljamõeldiseks.

Saatan on täna sama aktiivne kui aastakümnete eest. Tema kõige edukamaks pettuseks on olnud inimeste veenmine selles, et teda ei ole olemas. Ta püüab Jumala plaane läbi kriipsutada igal pool, kus vaid võimalik. Mõnikord on saatana rünnakud väga ilmsed, sageli aga teravmeelsed ja peidetud.

Saatana üks peamisi eesmärke on inimesi Kristusest võõrutada. Billy Graham julgustab kristlasi iga päev Piiblit lugema, palves Jeesusega vestlema ja olema osaduses teiste kristlastega. Sel viisil on võimalik saatana rünnakutele vastu astuda.

idea Spektrum

 

KUTSUTUD TALUMEHEKS

Mõnepäevane lambatall kisab peaaegu hinge oma väikesest kehast välja. «Ta hüüab ema,» teab Arnold Vogt (55). Määgimine on meeleheitlik. Vogt ronib aedikusse, tõstab looma ettevaatlikult üles ja paneb ta naaberaeda. Kohe lõpeb kisa ära.

Tall oli lattide vahelt naaberaedikusse roninud ja ei leidnud enam tagasiteed. Vogt on rohkem kui kolmesaja lamba valitseja, nende hulgas on 120 utte. Ta on kogu hingega maamees. Aga ta teab, et sõltub Jumalast.

MISJONÄR LÄÄNE-AAFRIKAS

Vogt on pärit Liechtensteinist ja ta tunneb maatööd noorusest peale, sest tema vanematel oli talu. Ta õppis aednikuks ja põllumeheks. Piiblit lugedes sai talle selgeks, et kes tahab mõtestatud elu elada, peab end rajama Kristusele. Ka tema tahtis seda. Ja tal oli tunne, et Jumal tahab teda Aafrikasse põllumeheks saata.

Rääkides kooliajal ühe Šveitsi kristliku abiorganisatsiooni töötajaga, sai Vogt selguse. Lõpetanud kutsekõrgkooli, suundus ta kaheks aastaks misjonäriks Burkina Fasosse LääneAafrikas. Järgnevalt tegi ta läbi kaheaastase piiblikooli Londonis, et seejärel veel kuus aastat Burkina Fasos töötada.

UUS TÖÖKOHT AJAKIRJAKUULUTUSE KAUDU

Pärast neid aastaid tundis Vogt, et peab elukutset vahetama. Kuu aega vanast ajakirjast idea Spektrum leidis ta töökuulutuse – Tüüringis otsiti põllumeest. Tema oskused sobisid. Vogt vastas kuulutusele ja ta võeti 2002. aastal tööle.

Tööandja oli diakooniaühing, millel on mitte ainult arvukalt hooldusasutusi, vaid ka maamajand. Selle juurde kuuluvad juustutööstus ja talukauplus ning restoran, võõrastemaja, puhkekorterid ja konverentsiruumid. Ebatavaline selle majandi juures on see, et seal saavad töötada ka puuetega inimesed.

LOOMAD EI OLE INIMESED

Majandile kuulub sada hektarit maad, mida haritakse ainult mahepõllunduslikult. Pool maast on looduskaitse all, sealsel rohumaal elavad 30 veist, 25 vesipühvlit ja neli hobust. Kolmsada lõunaprantsuse lammast annavad aastas umbes kolmkümmend tonni piima, mida lisatakse erinevatele juustusortidele, jogurtitele ja jäätistele. Majandi juust on saanud mitmeid rahvusvahelisi preemiaid.

Isased loomad tapetakse 9–10 kuu vanusena. Vogt on veendunud, et loomadele ei tohi omistada inimlikke omadusi. «Kui asi nii kaugele läheks, siis oleks neil meie juures kuldne elu.»

Kui loomi pidada, peab hoolitsema selle eest, et nad õigesti paljuneksid. Ka see on vahelesegamine loodusele. Haiged ja nõrgad loomad tuleb välja praakida, et kari püsiks tervena.

Vogt ise liha palju ei söö. Tema arvates on taimetoit tervislikum. Sealiha ei söö ta üldse.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

 

KES SA OLED, KRISTLANE?

Kolgata konverents 15. oktoobril 2016

1. Konverentsi juhatas pastor Leho Paldre.
2. Kuulajad.
3. Joosep Tammo videoettekanne.
4. Joosep Tammo ettekande märksõnad.
5. Üks töötubadest.
6. Hetk pühendumisteenistuselt.

Fotod: Ermo Rips ja erakogu

 

kuulutaja@hotmail.com