Kogudust juhivad inimesed, kes väärtustavad nii koguduslikku eesmärki kui ka suhteid enda ümber koondunud inimestega. Tervete ja tugevate koguduste pastoreid iseloomustab ennemini sihipärane inimestele pühendumus kui keskendatus teoloogilisele või organisatsioonilisele perfektsusele. Nad kujundavad pigem meeskonda ja koostöömeelt, kui et kasutavad kaastöölisi oma eesmärkide saavutamiseks. Koguduse juhid ei püüa mitte ise võimalikult suurt osa tööst ära teha, vaid on pühendunud töötegijate koolitamisele, treenimisele, arendamisele ja toetamisele. Ef 4:12 järgi on koguduse juhtide ülesandeks "...pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks." Volitav juhtkond tegeleb põhiliselt koguduse visiooni, juhtimise ning töötegijate mobiliseerimise ja ettevalmistamisega.
Koguduse liikmete osaks on leida endale Jumalariigi töös rakendus vastavalt oma vaimuandidele. See tähendab, et koguduse juhid õpetavad koguduses vaimuandidest ning rõhutavad nende rakendamist. Kui kristlased teenivad sellel alal, mis läheb kokku nende vaimuandidega, siis nad teenivad tavaliselt vähem oma jõust ja enam Püha Vaimu väes. "Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad."(1Pt 4:10)
Mitte ükski teine näitaja ei mõjutanud uuringu järgi nii tugevalt koguduse elu, aga ka inimese isiklikku elu ja elurõõmu, kui teenimine vastavalt oma vaimuandidele.
Koguduses valitseb ülesehitav vaimulik õhkkond ja koguduseliikmete üldine häälestatus on vaimulikult avatud, osavõtlik, entusiastlik, palvemeelne. Palvehetked koguduse keskel on inimestele inspireerivad. Vaimulik elu vaimustab kogudust.
Innukas vaimsus ei ole sõltuvuses vaimulaadist või emotsionaalsusest. Küsimus on hoopis selles, kas koguduse elus on näha sära, rõõmu, entusiasmi. See avaldub kõiges, mida tehakse, esmalt aga selles, kuidas suhtutakse Jumalasse, palvesse, kas on tahet vaimulikult kasvada. Vaimulikest asjadest tuntakse rõõmu ja seda on ka näha. Innuka vaimsuse surmajaks on eelkõige käsumeelsus ja ka perfektsionism. Vaimuliku innukuse aluseks on aga loomulikult eelkõige isiklik suhe Jumalaga. Koguduse vaimsus on innukas, kui inimesed on pühendunud Jumalale ja elavad oma usku välja.(Rm 12:11-12)
Kogudusliku elu ja töö struktuurid on funktsionaalselt vajalikud, kuid ei tohiks olla traditsioonidesse kinnistunud. Vormid tulenevad ja muutuvad lähtudes sisulisest vajadusest, mitte vastupidi. Kus see kvaliteediomadus on kõrge, ei tegele erinevaid koguduslikke struktuure ja töövorme juhtivad inimesed iseenda teostamisega, vaid aitavad teistel teenida ja areneda. Esinevad 2 äärmust: nn "vaimuinimesed" eitavad igasuguseid struktuure - kõik peab toimuma spontaanselt. Teiseks äärmuseks on tehnokraadid, kelle silmis on struktuuride olemasolu iseenesestmõistetav ning ei küsita, kas iga tööharu ka toimib. (vt Mk 2:27) Ühesõnaga, struktuurid on olulised, kuid ainult siis, kui need on toimivad struktuurid.
Jumalateenistuslikud vormid ja vaimulaad võivad erineda, küll aga tunnetavad ja tunnistavad inimesed, et jumalateenistusel osalemine on nende jaoks õnnistavaks vaimulikuks elamuseks või mitte.
Kui jumalateenistus on ülestõstev ja innustav, siis toob see justkui iseenesest rahva kohale. Kui aga koguduse liikmed tulevad jumalateenistusele vaid kohusetundest, siis uskmatuil pole mingit motiivi kirikusse tulla. Neid ei kohusta miski. See, kas jumalateenistus on inspireeriv või mitte, ei ole sõltuvuses liturgilisusest või karismaatilisusest. Küsimus on selles, kas inimesed kogevad Jumala ligiolu, kas inimesed tunnetavad Püha Vaimu töötamas nende südames. Kogudustes, kus see näitaja on kõrge, on kirikus käimine inimeste jaoks rõõm. See on kohtumine Jumalaga. (1Ts 5:16-19)
Väikegrupid on koguduse elu ja kasvu lahutamatuks koostisosaks. Tähtis on, et väikegrupid pakuksid mitmekülgset vaimulikku osaduselu. See tähendab, et piibliõppe ja palve kõrval on oluline koht vastastikusel jagamisel. Kodugrupid muutuvad eluliseks siis, kui nad Piibli õpetust praktiseerivad - kui inimesed julgevad esile tulla oma murede ja probleemidega ning neile siis ühiselt lahendusi palutakse ja otsitakse. Just nimelt väikegrupp on kohaks, kus inimesed õpivad teisi teenima. Väikegruppide kasvu ja paljunemise eelduseks on pooldumise planeerimine ja pidev grupijuhtide väljaõpe. Selleks peab igal grupijuhil olema abiline, kes grupi jagunemisel teist poolt hakkab juhatama. Grupi planeeritud jagunemine mõjub väga positiivselt koguduse tervisele. On väidetud, et väikegrupid on koguduse sammasteks, sest neis arendatakse ja rakendatakse esmaselt ja vahetult ligimesearmastust ja jüngerlust.
Koguduse evangeelne tegevus on suunatud loomulikele kontaktidele mitteusklikega. Kogudus ja selle liikmed püüavad luua evangeelset sidet "maailma inimestega" lähtudes nende vajadustest. Koguduse loomuliku kasvu uuringul leidis kinnitust Peter Wagneri väide, et evangelismianniga inimesi on koguduses keskmiselt 10%. Kõrge kvaliteedinäitajaga koguduse juhtkond teab ja oskab rakendada evangelismianniga inimesi. Evangelism toimub põhiliselt mitte niivõrd suurürituste, kuivõrd loomulike kontaktide kaudu.
(NB! - See kvaliteediomadus on koguduste endi poolt kõige enam ülehinnatud.:) Kogudus ja inimsuhted koguduses on täis armastust. Koguduslik atmosfäär on heatahtlik ja sõbralik. Inimeste vahel tekivad "tõelised sidemed". Tuntakse end vabalt, emotsioone - ka mitte naeru - häbenemata.
Kuna kõik ülaltoodud omadused on koguduse loomulikuks kasvuks ja arenguks olulised, ei saa ühtki neist üle- ega alatähtsustada. Koguduse loomuliku arengu määr sõltub mitte niivõrd kõige tugevamast, kuivõrd kõige nõrgemast lülist nende 8 seas (kõige madalamast tünnilauast). Meie nõrkused peaksid saama kompenseeritud meie tugevuste abil. Kui kõik 8 eluliselt vajalikku kvaliteediomadust on piisaval määral tagatud (>65 punkti), siis kasvab kogudus ka arvuliselt (99,3% juhtudest).
